Arst tellib patsiendile üksnes need analüüsid, mis kinnitavad kaebuste põhjal tekkinud haiguspilti.

Enne kui arst hakkab diagnoosist rääkima, teeb ta kas ise patsiendile vereanalüüsi või suunab ta seda andma. Piisab väikesest verekogusest, et arst saaks väga palju teada: valgete ja punaste vereliblede hulk, veresuhkur, kolesterool, hemoglobiin jne. Vereproov näitab ka südamelihase infarkti või põletikke ning vereseerumist saab välja lugeda üsna algstaadiumis rasedust ja HIV-d.

Enne kui arst hakkab diagnoosist rääkima, teeb ta kas ise patsiendile vereanalüüsi või suunab ta seda andma. Piisab väikesest verekogusest, et arst saaks väga palju teada: valgete ja punaste vereliblede hulk, veresuhkur, kolesterool, hemoglobiin jne. Vereproov näitab ka südamelihase infarkti või põletikke ning vereseerumist saab välja lugeda üsna algstaadiumis rasedust ja HIV-d.

Vereanalüüsi tulemusi kasutatakse peaaegu kõikide haiguste diagnoosimiseks. Türi tervisekeskuse perearst Piia Tamm ütleb, et vereanalüüside tegemise põhjuseid on nii palju, et kõiki nimetada läheks väga pikale. „Näiteks kliiniline veri ja CRV-analüüs põletiku kahtlusel aitab selgitada, kas tegu on viirusliku või bakteriaalse haigusega, sellest oleneb ka edasine ravitaktika,” selgitab ta. Vere suhkrusisalduse määramine aitab nt diabeeti avastada. Vereanalüüs näitab sedagi, kas ravi on küllaldane. Neeru- ja maksafunktsiooni näitajaid analüüsitakse aga haiguse diagnoosimiseks või eitamiseks. Ja sellekski, et teada, kas mõni ravim või krooniline haigus pole organeid kahjustanud.