Parim õhupuhastaja on tups-rohtliilia

Uuringud on tõestanud, et paljud toataimed ei oma üldse võimet ümbritsevat õhku puhastada, paljud omavad seda mõõdukalt, kuid kõige tublim selles vallas on tups-rohtliilia.

Eksperimendid on näidanud, et köögis piisab ühest tups-rohtliilia taimest, et puhastada ära gaasipliidi kasutamisest tekkivad saasteained. Samuti on ta võimeline ööpäeva jooksul hakkama saama peaaegu 80 protsendi patogeense mikroflooraga.

Mida rohkem on eluruumides sünteetilisi materjale (põranda- ja seinakatted, mööblikatted jne), seda rohkem võiks seal olla ka tups-rohtliiliaid. On leitud sedagi, et taimed teevad puhastustööd isegi paremini kui tehnilised seadeldised.

Silmas tuleb pidada ka seda, et õhku puhastava efekti saamiseks peaks olema iga 10 ruutmeetri kohta vähemalt üks taim.

Pärit Lõuna-Ameerikast

Tups-rohtliilia ehk klorofüütum (Chlorophytum comosum) pärineb Lõuna-Aafrikast, kus kasvab niisketel mäekülgedel ja epifüüdina puuokstel. Taim meenutab kõrreliste puhmast, mida kohalikud ka ämbliktaimeks kutsuvad. Esimest korda kirjeldas taime põhjalikumalt Rootsi loodusteadlane Carl Peter Thunberg 1794. a.

Lehed on rohtliilial kitsad, 6–25 mm laiused, 20–45 cm pikkused ja rohelised või rohelise-valgetriibulised. Tups-rohtliilia eri lehevärvusega taimi peetakse liigisisesteks varieeruvusteks. Praeguseks on loodusest avastatud 16 tups-rohtliilia alamliiki. Selline varieeruvus on seotud kohastumisega kasvukoha valgustingimustega.

Lehtede keskelt kasvavad välja kuni 75 cm pikad õisikuvarred väheilmekate väikeste valgete õitega. Pärast õitsemist hakkavad õisikuvarte küljes arenema pisikesed tütartaimed, õisikuvarred painduvad nende raskuse all ja hakkavad allapoole rippuma. Varuained kogutakse mullas paiknevatesse lihakatesse mugulatesse.

Tups-rohtliilia on üks tavalisemaid ja kergesti hooldatavamaid toalilli. Ta talub isegi halba kohtlemist, kuid õigesti hoituna kasvab lopsakaks ja uhkeks ripptaimeks. Samas liigne väetamine pidurdab tütartaimede teket.

Tups-rohtliilia armastab valgust, kuid mitte otsest päikesekiirgust. Üsna hästi kasvab taim ka põhjapoolsel aknal. Hämaras aga kaotavad triibuliste lehtedega taimed oma triibud. Kuid just triibulisi taimi eelistatakse nende dekoratiivsuse tõttu enim kasvatada.

C. comosum var. vittatum omab rohelisi lehti, millel on valge triip keskel. See alamliik on kasvult ka üks lopsakamaid ja levinud kui amplikultuur.

C. comosum var. variegatum on tumedamate roheliste lehtedega, valgete triipudega lehe servades. See alamliik on oma kasvult ka kompaktsem.

Tups-rohtliilia kasvatamisest

Tups-rohtliilia eelistab kuivemat mulda ja kastmiskordade vahel laske mullal kergelt kuivada. Taimega ei juhtu midagi halba, sest tema omapärased paksud juured talletavad vett. Väga pikki kuivaperioode püüdke siiski vältida. Suvel kastke rohkem, talvel aga siis, kui muld potis on täiesti kuiv.

Tups-rohtliilia ei talu poti alusel seisvat vett. Liiga märjast mullast annavad tunnistust kolletuma kippuvad lehed.

Mõnikord hakkavad tups-rohtliilia leheotsad kuivama. Need võib kääridega julgelt ära lõigata. Leheotsad muudab mustaks see, kui kastmisvees või mullas on liigselt naatriumi. Floriidirikas vesi muudab lehed punakaks ning boorirohkus tuhmiks. Liiga kuiva õhuga ruum või küttekeha lähedus muudab leheotsad pruuniks. Selle vastu on abi, kui taime aeg-ajalt veega piserdada.

Tups-rohtliilia istutage ümber igal kevadel. Kasutage 10–12cm läbimõõduga potte, kuid väga lopsakate taimede korral võivad need olla ka suuremad. Muld olgu toitaineterikas, näiteks üks osa mättamulda ja teine lehemulda, millele segada juurde veidi liiva.

Rohtliilia ei ole eriti pikaealine taim ja vajaks iga paari-kolme aasta tagant uuendamist. Tehke seda näiteks puhma jagamise teel või kasutades tütartaimi või juuremugulaid.

Esialgu istutage eraldatud tütartaim 6–7cm läbimõõduga potti liivasegusemasse mulda ning juurdunud taim juba suuremasse potti ja rammusamasse mulda.

Kevadsuvisel kasvuperioodil väetage taimi paar korda kuus toalilledele mõeldud väetissegudega. Talvel mitte väetada.

Suveks võib taime õue viia, kuid taime tuleks kaitsta ereda päikese ja tugeva tuule eest.

Taim meeldib lehetäidele, kilptäidele ja lestadele ning liigniiskuses haigestub juuremädanikku.