Läti üllatab jälle
Mis kisub meie aiasõpru Lätti? Vastus on lihtne – Läti aiandus üllatab. Olgu see aprillikuine aiandusmess, kevadised lillelaadad Siguldas ja Salaspilsis või lillesõprade kokkutulek, mis tänavu toimub juba 36. korda. See peetakse igal aastal eri paigas, üritus aitab tõhusalt kaasa aiakultuuri levimisele ning süvenemisele. Missugune vald või linn siis ei tahaks silma paista oma kaunite koduaedade ja hooldatud haljasaladega.
Lätlane ja tema pojengid
Sellel talvel üllatasid lätlased mind ka mitme kena taimeraamatuga. Ei tahaks küll koostada mingit edetabelit, kuid lätikeelsele lugejale on kindlasti kõige olulisem vanameister Aldonis Vēriņši teos, mille pealkiri kõlab tõlkes “Lätlane ja tema pojengid”.
Aldonist tundsime siiani – kui rääkida tema aednikutööst – peamiselt gladioolide ja habeiiriste aretajana. Kuid 1970. aastal hakkas ta taas tundma huvi pojengide vastu. Taas sellepärast, et esimest korda puutus pojengikasvatusega kokku 1936. a jüripäeval, kui ta seitsmeaastase poisikesena aitas emal pojenge ümber istutada.
Praegu kasvab Vēriņši aias Läti suurim, umbes 350 sordiga pojengikogu, osa neist on leidnud tee ka Kalsnava Arboreetumi pojengiaeda.
Aldonise raamat* on mahukaim töö, mis sel sajandil pojengide kohta ilmunud. Teose 480 leheküljel saame kõigepealt ülevaate pojengide kasvatamise, kasutamise ja aretamise ajaloost, tutvume kuulsamate pojengiaretajate ning nende saavutustega, saame aimu pojengi perekonna tänapäevasest süstemaatikast. Ning muidugi sellest, kuidas toimetada ja talitada, et lopsakalt kasvaksid ja rikkalikult õitseksid just meile armsad pojengisordid.
Käsitletud on ainult rohtseid sorte, sest ega puispojengid Lätiski päris talvekindlad ole. Suurema osa raamatust võtavad enda alla sordikirjeldused, neid on siin 1227. Ja mis jahmatus – nendest sortidest puudub Lätis ainult paarsada, teised kõik on olemas! Aldonise enda aretatud sorte leiame raamatust tervelt 23.
Et selles sordikirevuses paremini orienteeruda, on raamatu lõppu lisatud paarkümmend registrit: pojengide jaotus küll õitsemisaja, küll õie kuju ja värvi, küll lõhna põhjal.
Kes seda ei viitsi teha, võib usaldada autori maitset – ta on loobunud sortide hindamisest tavapärases viiepallisüsteemis ja endale meelepärased tähistanud tärnikesega. (No ja kes tahakski oma aeda sorti, mille väärtus on näiteks 3,2 palli.)
Vaja on aega ja kannatust
Kuidas sünnib niisugune hea käsiraamat, millest paljudel aiasõpradel kasu on? Vastus lihtne – tuleb võtta 40 aasta kogemused ja need viie aastaga raamatuks vormida.
Just nõnda lihtne see ongi. Ajakirja Dārzs un Drava (Aed ja Mesila) selle aasta avanumbris nendib Aldonis küll teatud nukrusega, et tihti eelistavad kirjastused oma maa aednike kogemustel põhinevate teoste asemel avaldada tõlkeraamatuid. Eks kaugelt võõrsilt pärit aiatarkuste levitamine mõnikord ongi kaheldava väärtusega ettevõtmine, kuid Aldonise ladusas keeles kirjutatud pojengiraamatu võiks küll ilma süümepiinadeta ka eesti keelde tõlkida.
Ja veel tahaks loota, et see tõlge ei sünni näiteks inglise keele vahendusel. Kuigi jah, viimane läti−eesti sõnaraamat ilmus meil 1959. a ja eesti−läti sõnaraamat 1967. Õnneks ei ole sordikirjeldused teab mis keerulised ja asja ajab ära ka mõni internetisõnastik. Ja õnneks saavad ka meie aiasõbrad omavahel hästi läbi.
* Vēriņš, Aldonis. 2014. “Latvietis un viņa peonijas”. Rīga, LU Akadēmiskais apgāds, 480. lp.
