Laisa mehe punutised

Punumise iidne oskus pole nii keeruline, kui pealtnäha paistab. Looduslikust materjalist amplite, peenraääriste ja muu põneva loomiseks on vaja selgeks saada mõned võtted ja märgata, mida loodus materjalina välja pakub.

Mõne sajandi eest oli korvipunumise oskus Eestis loomulik ja igapäevane: punusid lapsed ja põimisid vanad. Tegemise tarkusi anti edasi põlvest põlve.

Punumise talupoeglikku traditsiooni hoidev Margus Rebane eelistab töötlemata materjale ja lihtsaid lahendusi.

Margus õppis käsitöövõtted selgeks oma vanaisalt, kes punus toomingavitstest kartulikorve. Vanaisa tehtud korvid olid sarnased kui sõdurid, mõni neist on siiani küla peal kasutusel. 

Poisikesena istus ta kõrval ja vaatas, kuidas vanaisa tööd tegi, siis hakkas ise proovima. “Olin 13aastane, kui vanaisa mind metsa materjali järele saatis. Pidin tooma toomingaoksi, mis oleksid sirged, ühepikkused, ühtlased ja ilma küljevõsudeta – see oli ja on ikka veel võimatu ülesanne,” meenutab ta.