Head ja huvitavad kartulisordid
Kartulisorte arvatakse eri andmetel maailmas olevat 4000–7000. Vaatamata nii suurele arvule, on meie kauplustes müügil vaid mõned sordid. Määravaks ei ole paraku see, mida inimesed sooviksid, vaid müüakse neid sorte, mis annavad palju saaki, on sileda koorega, taluvad hästi transporti ja säilitamist.
Tarbijaid ei oska sageli kartulilt midagi head ja huvitavat tahtagi. Ei teata, et kartul võib mitmekesine ja huvitav olla ning hea toidu saab siis, kui valid selleks sobiva sordi.
See, et kartulit on tülikam toiduks kasutada kui makarone või riisi, on koos eelnevaga üks põhjus, miks kartuli kasutamine toiduks on vähem populaarne.
Kaitstakse bioloogilist mitmekesisust
Viimastel aastakümnetel on kogu maailmas hakatud hindama bioloogilist mitmekesisust. Seetõttu organiseeritakse taimeliikide, samuti ka aretatud sortide säilitamist ja kaitsmist.
Ka Eestis on loodud riigi vahenditest finantseeritav põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside kogumise ja säilitamise programm. Selle täitjad on Eesti Taimekasvatuse Instituut, TÜ botaanikaaed, EMÜ Polli aiandusuuringute keskus, TTÜ geenitehnoloogia instituut. Igal asutusel on eri taimeliigid ning oma ülesanded nende kogumiseks ja säilitamiseks.
Eesti Taimekasvatuse Instituudi taimebiotehnoloogia osakonnas EVIKA säilitatakse kartulisorte, aretisi ja rahvaaretisi katseklaasitaimedena. Need on meristeemmetodil haigustest tervendatud ja valitud meristeemkloonid.
Viimasel ajal on hakatud propageerima vanade sortide kasvatamist ja toiduks kasutamist. Näiteks on asutud Soomes, peamiselt hobiaedades, kasvatama vanu köögiviljasorte.
Vanad head ja huvitavad kartulisordid
EVIKAs on hoiul palju vanu ja huvitavaid kartulisorte. Näiteks väga vana teadmata päritolu sort ‘Väike verev’, violetjassinise sisuga ‘Blue Congo’, rahvaaretised ‘Endla’, ‘Sardell’ jt.
Need sordid on maitsvad, omapärase kuju või värvusega. Nende, nagu ka sordilehe sortide kasvatamine turustamise eesmärgil on seaduste ja määrustega reguleeritud.
Selliseid sorte saab paljundada ja kasvatada vaid siis, kui nad on sordilehes säilitussortidena ja nende seemet kasvatatakse vastavate reeglite kohaselt.
Praeguseks on säilitussortidena sordilehes kartulisordid ‘Jõgeva kollane’, ‘Väike verev’ ja ‘Endla’. ‘Jõgeva kollane’ on inimestel meeles kui maitse poolest ideaalsort. ‘Väikest verevat’ tunti Lõuna-
Eestis enam kui sada aastat tagasi. ‘Endla’ on teadmata päritolu, väga õhukese sileda ja punase koorega, pikkade mugulatega sort. EVIKA kollektsiooni toodi ‘Endla’ Lääne-Eesti talust ja nimi pandi perenaise eesnime järgi.
Nende sortide vastavate reeglite kohaselt kasvatatud seemnekartulit võib müüa. Kuid kulub palju aastaid, enne kui meristeemselt tervendatud seemnekartulit piisavalt saab. Need sordid on sageli vastuvõtlikud viirushaigustele ja võib juhtuda, et pika paljundusperioodi jooksul haigestuvad taimed uuesti.
Uus innovaatiline meetod paljundamiseks
Nende sortide paljundamisel ja seemnekartuli kasvatamisel võiks kasutada hoopis inovaatilist meetodi. Nimelt on EVIKAs
loodud meristeemtaimede paljundamise ja kasvatamise meetodid, mis võimaldaks tervet seemnekartulit kiiresti paljundada ja neid sorte kiiremini saada.
Näiteks võib tuua kogemuse Võrumaal Jaagumäe talus. Aastal 2012 viidi sinna EVIKAst 4580 ‘Väikese vereva’ istikut ja kasvatati nendest sügiseks 1,5 tonni I põlvkonna seemnekartulit.
Sellest seemnest kasvatati 2013. aastal 45 tonni II põlvkonna meristeemkartulit, millest jätkub toidukartuliks ja ka 2014. aasta seemneks. Tavalises seemnekasvatuses paljundatakse meristeemselt tervendatud kartulit 10–12 aastat, enne kui sellest tarbekartul saab.
Tervendatud taimed nakatuvad põllul uuesti ja seda kiiremini, mida vastuvõtlikum on sort ning mida rohkem lähestikku on haiged taimed kasvu ajal. Viirusnakkus levib kahjurputukatega ja harimisriistadega. Seetõttu peaks vastuvõtlikke sorte kasvatama lühikese tsükliga.
Jaagumäe talus kasutatakse juba II põlvkonda ka tarbekartulina. Alustati suure hulga meristeemistikutega, taimi hooldati hästi: väetati, niisutati ja tehti taimekaitsetööd, tõrjumaks lehemädanikku.
Võib alustada ka palju väiksemate koguste taimedega. Kellel katmikala võimalus, võib taimi ka pistikutega paljundada.
Oma katsepõllul oleme kogenud, et mõni sort nagu ‘Endla’ ja ‘Väike verev’ sobivad suurepäraselt istikutest kasvatamiseks sarnaselt kapsa või muu köögiviljaga. Hea hooldamise juures kasvatavad kartuliistikud palju ja ilusa kujuga mugulaid.
‘Väikese vereva’ ühest istikust võib saada palju, isegi 50 ja enam mugulat. Nii võib kümmekonnast taimest kasvatada perele jõulukartuli.
Kahjuks ei ole praegu veel ametlikku luba kartuliistikute müümiseks ja kasutamiseks.
Kui aiapidajad saaksid osta istikuid, oleks sellel ka häid külgi. Nagu eespool öeldud, haigestuvad tervendatud kartulitaimed kasvatamisel uuesti, kaotavad saagipotentsiaali. Nakatunud seemnekartul ja sellest kasvanud taimed on nakkuse reservuaar, kust nakkus kandub tervele seemnepõllule.
Istikud on esialgu terved ja kõrge saagipotentsiaaliga, need taimed ei ohusta seemnepõlde. Kui keegi ei võta ette säilitussortide vastutusrikast seemnekasvatust, ei ole võimalik neid üldse kasvatada.
Rootsis vanade sortide müügihinnad kõrged
Möödunud sügisel nägin Stockholmis ühes väikeses toidukaupluses müügil huvitavaid vanu kartulisorte. Neid oli neli, sealhulgas ‘Blue Congo’, mis meie kollektsioonis juba enam kui 25 aastat. Kartulid olid 700g pakendis ja välja pandud eraldi riiulil. Viibisin kaupluses lühikest aega ega näinud nende ostmist. Hinnad olid ka meie mõistes väga kõrged, keskmiselt 3 eurot kg.
Kahtlemata on selliste eriliste sortide kasvatamine võrreldes tootmissortidega kulukam ja need peaksid rohkem maksma, aga hind ei saa nii kõrge olla, et inimesed neid ei osta.
Kartuli tarbimine Eestis on vähenenud, ja nagu mainitud, on selleks mitu põhjust. Huvitavate säilitussortide kasvatamine ja tarbijatele müümine mitmekesistaks kartuli sortimenti ning annaks võimaluse erilisteks kartulitoitudeks.
Juba aastaid oleme ‘Blue Congo’ salatit ja putru pakkunud EVIKA külastajatele ja õppepäevade lõunalaual. Kes neid toite maitsnud, on soovinud neid sorte kas osta või ka ise kasvatada. Siin võiks mõned väikeettevõtjad või hobikasvatajad koopereeruda, organiseerida projekti abil kasvatamise, turustamise ja toiduks kasutamise. Võimalik oleks ka koostöö suurkasvatajatega.
Retsepte
Maitsev ja eriliselt lõhnav ‘Väike verev’
- Väga vana teadmata päritolu sort, mida Lõuna-Eestis kasvatati 19 saj lõpul ja möödunud sajandi esimesel poolel toidukartuliks. ‘Väike verev’ on eriliselt maitsev, teda võib keeta kooritult ja koorega. Eriti sobiv on suuremate pühade, nagu jõulud, uus aasta või perepidude lauale. ‘Väike verev’ on alates 2011. aastast säilitussort ja teda võib jälle paljundada ja kasvatada
- Küpsetatud ‘Väike vereva’ mugulaid võib süüa koos praega või iseseisva toiduna. Keedetud mugulad on head võiga.
- Kuna mugulad on väikesed ja raskesti kooritavad, võib neid keeta koorega, pärast keetmist koorida ja praadida õlis pannil või soojendada ahjus kuldpruuniks ‘Väikese vereva’ küpsetamise soovitused
- Valida ühtlase suurusega võimalikult väikesed mugulad.
- Pesta harjaga korralikult puhtaks ja nõrutada
Küpsetamine ahjus:
- Panna pannile (võib panna küpsetuspaberile) taimeõli ja hõõruda mugulad enne pannile panemist kergelt soolaga, võib ka ürdisoolasid kasutada. Viimased ei ole olulised, sest ‘Väike verev’ on tugeva meeldiva maitsega.
- Ahju panemisel peab temperatuur olema 250 °C, küpsetada ca 25 min krõbedaks, kuldpruuniks. Väikesed mugulad on eriti head õllekõrvaseks.
Küpsetamine õlis:
- Pestud ja kuiva pealispinnaga mugulad võib küpsetada fritüüris ilma soolata samuti kui friikartuleid. Sool lisada pärast küpsetamist.
Retsepte
‘Blue Congost’ saab sinist salatit ning sirelilillat kartuliputru
Sinine või vöödiline salat (10–12 inimesele)
Vaja läheb
- 500–1000 g kartulit ‘Blue Congo’
- 500–1000 g kartulit ‘Nicola’, ‘Anti’, ‘Ants’ või mõnd muud sorti, mis ei ole mure
- 600 g porgandit
- 6–7 muna
- 5–6 konservkurki
- 1 keskmine sibul (soovi korral)
- kastmeks majonees sinepi või peenestatud tilliga, võib lisada ka kurgi konserveerimise vedelikku, kui see väga äädikane ei ole
Vöödiline salat
- Keedetud ja hakitud ained laduda läbipaistvatesse pokaalidesse või kaussi kihiti. Kaste kallata ühest servast nii, et see allapoole valgudes ei kata salati vööte. Kuna salat ei kattu üleni kastmega, võiks kastet lisaks eraldi pakkuda. Kaunistada värvilise kartuli, porgandi ja maitserohelisega, eriti sobib käharpeterselli oksake.
Sinine salat
- Segada ülaltoodud komponendid koos kastmega, jätta välja hakitud ‘Congo’. Vahetult enne kaussi panemist segada juurde ‘Congo’. Serveerimiseks sobivad sinisest klaasist kausid. Peale puistata ‘Congo’ tükid, kaunistada porgandi, muna ja maitserohelisega.
- Neid salateid esimest korda nähes on inimesed üllatunud ega usalda maitstagi. Arvatakse, et tegu on kunstlikult värvitud kartuliga. Kes aga proovib, see soovib ka ise seda teha, et oma sõbrannasid šokeerida. Pealegi sisaldavad värvilise sisuga kartulid antotsüaane, mis on antioksüdandid ning seega tervislikud ja noorust säilitavad ained.
- NB! Pärast keetmist võib tunduda, et ‘Congo’ mugulad on hallid, värvitud. Kui need lõigatakse kuubikuteks ja natuke õhu käes seisavad, muutub ‘Congo’ kauniks erksiniseks.
Sirelililla kartulipuder
- 4–6 inimesele pudru valmistamiseks kulub 1–1,2 kg kooritud ‘Blue Congo’ mugulaid.
- Kartul keeta soolaga maitsestatud vees pehmeks, kurnata, tampida katki. Lisada soola, osade kaupa klaasitäis või soovi korral rohkem kuuma piima ja paar supilusikatäit võid.
- Segada ja kloppida õhuliseks käsitsi. Maitseks võib lisada õlis praetud sibulat, hakitud värsket maitserohelist (till, murulauk, petersellilehed).
- Putru sobib süüa sulatatud võiga või mõne muu sobiva kastmega, sobib hästi ka kala ja lihatoitude lisandina.
- NB! Kuumalt on puder kauni helelilla värvusega. Jahtunult muutub tumesiniseks ja sobib hästi suupistete lisandina. Kui puder uuesti soojendada, muutub värvus jälle heledaks.
