Kas käes on allergiasajand?
Allergia plahvatusliku kasvu põhjuseid pole leitud, kuid kahtlustatakse hügieeniga liialdamist.
Kevad, mida kogu pika talve oleme igatsenud, ei too kõigile ainult rõõmu. Kaskede õietolm on ehk esimesi kevadekuulutajaid, mis paneb osa inimesi paistes nina ja niiskete silmadega ringi käima.
Allergiat ennustati juba läinud aastasajal XXI sajandi omamoodi needuseks, mille all kannatab ligi pool maakera elanikkonnast.
“Allergia ise ei ole haigus,” toonitab allergoloog dr Maie Laaniste. “Allergia on organismi seisund, mis tekib täiesti süütule ärritajale reageerides. Süütule tavamõistes, kuid vastavalt inimese omapärale võib tema immuunsüsteem mingi ainega kokkupuutel üle reageerida, pidades seda organismile ohtlikuks. Allergiahaigusteks võib omakorda nimetada järgmisi allergiast põhjustatud reaktsioone: allergiline nohu, silmapõletik, nahapõletik, astma...”
Kui pikk see allergiliste reaktsioonide skaala on?
Allergia üldjuhul ei tapa, vaid piinab. On äärmusi, näiteks mesilase käest nõelata saamine võib mesilasmürgi suhtes allergilise inimese tõepoolest tappa.
Kõige tüüpilisem on lastel tekkiv toiduallergia. Näiteks väikelaps reageerib mingile toidule nahalööbega, seedehäirega. Aja möödudes võivad lisanduda allergiline nohu, silmapõletik, raskemal juhul astma.
Kuidas organism reageerib, on väga individuaalne. Paraku on allergeenidel komme liituda, ehk kui inimesel juba on mingi aine suhtes allergia, kujuneb tal allergiline reaktsioon ka mõne teise aine suhtes. Nõnda võib inimene koguda endale terve komplekti allergeene.
Kuidas allergiat diagnoositakse?
Kuigi ka vereproovist on võimalik üht-teist välja lugeda, suunab perearst patsiendi harilikult allergoloogi juurde.
Ehkki allergiatestid on tundlikud ja head, võib siiski esineda kõrvalekaldeid. Näiteks võib juhtuda, et nahatest allergiat ei näita, kuna inimene reageerib allergeenile mingi teise organiga. Samuti võib mõnel inimesel ainuüksi nõelatorge vallandada nahareaktsiooni.
Harilikult tuleb inimene ennast jälgides ise selle peale, millist ärritajat kahtlustada. Laste puhul peaksid muidugi vanemad tähelepanelikud olema.
Teisalt puutume kokku ka ainetega, mis tekitavad allergiasarnaseid reaktsioone. Paljud kalad, maasikad jne sisaldavad spetsiifilist ainet, mis (eriti toore kala puhul) organismi sattudes vabastab samad ained, mis vallandab ka allergilise reaktsiooni. See on histamiin, mis paneb naha sügelema. Kukume nahka kratsima ja ütleme, et on allergia. Eriti kahtlustakse allergiat toitude puhul, aga siinkohal peab teadvustama, et meil igaühel on eripärane seedetrakt oma iseärasustega.
Kas allergia on eluaegne diagnoos või võib sellest paraneda?
Kui inimesel diagnoositakse allergia, siis on see diagnoos terveks eluks. Aga see ei piina inimest igas eas ühesuguse aktiivsusega.
Sageli ilmneb allergia varases lapse- või noores eas, mil on seda eriti raske taluda.
30ndates eluaastates hakkab allergia sageli vaibuma ning seda on võimalik kontrolli all hoida.
Kuid see on väga individuaalne. Kui ärritajaid elu jooksul liitub, on neist eemale hoida raskem kui ühe allergeeni puhul.
Toiduallergia, mida väikelastel on löövetena väga palju, nõrgeneb hiljem. Seedetrakt küpseb ning hakkab paremini seedima. Seitsme aasta vanuses, kui laps kooli läheb, on seedetrakt umbes samas võimekuses nagu täiskasvanul.
Kuidas allergiat ravida? Või saab ainult leevendada?
Allergiahaigustega on nagu kõigi haigustega: lihtsam on ära hoida kui ravida. Ära tuleks hoida allergilise seisundi ägenemist.
Meditsiin võitleb allergia vastu eelkõige suukaudsete tablettide, ninatilkade, spreide, inhalaatoritega jne.
Spetsiifilne ravi on hüposensibiliseeriv ravi, mille eesmärk on vältida allergiasümptomeid, tekitada taluvust nende allergeenide suhtes, mis konkreetsel inimesel allergilisi reaktsioone põhjustavad. Ravi tehakse süstidena või keelealuste tilkadena. Kas, millal ja millist ravi teha, määrab allergoloog. Selline ravi kestab aastaid.
Kuid kui meil on kodus kass, kelle vastu laps allergiline on, tuleb teha valik. Ehk siis teadvustada, kumb on tähtsam pereliige, ja teine peaks lahkuma. Kassiallergiat süstimisega leevendada pole tark tegu, sest iga ravim jätab organismi jälje ja me ei tea, kuidas see konkreetsele organismile mõjub. Kui loom on uue kodu leidnud ja ruumid puhastatud, ei ilmne lapsel ka enam allergianähte.
Imikuid peaks igasuguste allergiate eest hoidma rinnapiim?
Rinnapiim on imikule kõige kohasem toit. See annab hulganisti antikehi, kuid samas, kui ema on midagi söönud, mille vastu ta ise allergiline on, mõjub see ka beebile.
Rõõmustav on see, et emad on tänapäeval rinnapiima lapsele vajalikkusest teadlikud ning ei püüa last rinnast liiga vara võõrutada.
Ka hilisemas eas kohtab palju toiduallergiat või -talumatust.
Toidutalumatus on tingitud ensüümide puudulikkusest. Näiteks tuleb vahet teha piimaallergial ja laktoositalumatusel. Piimaallergia on reaktsioon piimavalgule. Laktoositalumatus tähendab aga seda, et organism ei erita piimasuhkrut seedivat laktaasi või toodab seda vähe.
Viimasel ajal peetakse vaktsineerimist allergia tormilise arengu põhjuseks.
Allergia põhjuste kohta on vaid oletused ja teooriad.
Ma ei ole vaktsineerimise vastu, vähemalt nelja haiguse vastu tuleb päris kindlasti vaktsineerida – need on poliomüeliit ehk lastehalvatus, difteeria, teetanus ja tuberkuloos. Need on haigused, mida me siiamaani ei oska ega suuda ravida.
Olen veendunud, et vaktsineerida tuleks vaid tervet inimest, kellel pole parajasti mingeid haigusnähte. Ma ei ole päris kindel, kas näiteks koolilaps oskab oma tervislikku seisundit hinnata? Enne vaktsineerimist peaks kindlasti vanemaid sellest teavitama.
Milline on levinuim teooria selle kohta, mis allergiate plahvatusliku kasvu tekitanud on?
Viimasel ajal levib huvitav hügieeniteooria. Arvatakse, et meil tekib üha enam allergilisi reaktsioone seepärast, et meie pidev kokkupuude nii hea kui halva mikroflooraga on vähenenud.
Varem puutus inimene kokku paljude keskkonnas olevate bakteritega, mis pole kõik haigusetekitajad. Ja meie immuunsüsteem oli pidevalt tegevuses, töötas.
Mida aeg edasi, seda enam toodetakse kemikaale, millega puhastame kõik pinnad enda ümber ära. Sel moel hävitame nii halbu kui häid baktereid. Ja meie immuunsüsteem hakkab tööd otsima, reageerides valedele asjadele. Näiteks kui õietolm langeb limaskestale, arvab meie immuunsüsteem, et see on midagi halba ja reageerib: tekib aevastus, punetus...
Kus allergiat enam esineb, maal või linnas? Maal on rohkem igasuguseid õitsejaid.
Tegelikult on vastupidi, maal on allergiahaigusi vähem. Maal on loomad, õues tehakse tööd, ja mitte just valgete kinnastega. Linnas on aga kõik puhtaks nühitud.
Ka koerad ja kassid elavad maal oma elu eelkõige õues ning jätavad palju allergeene ukse taha. Linna koduloomad elavad toas ning tuppa jätavad nad ka kõik oma vurru- ja kõõmatükid, mis toas lendlema hakkavad.
Samamoodi lendub kalatoit, kui kodus või lasteaias on akvaarium. Toas on ju loodus – loomad, taimed – kokkusurutud pinnal koos, me ei hinga puhast õhku.
Linnas lisandub veel transpordist ja tööstusest tulenev õhu saastumine.
Kuidas me ennast ja last sel hullul allergiasajandil aidata saame?
Kui allergiline laps läheb kooli, siis lapsevanem ei saa teda enam valvata ja laps peab ise täpselt teadma, mida tohib süüa, millega kokku puutuda. Nii lapsel kui täiskasvanul peaksid aga kogu aeg kaasas olema esmaabivahendid juhuks, kui tekib allergiat tekitav ootamatu olukord.
Allergeenid võivad olla väga liikuvad. Näiteks tean juhtumit, kus maja alumisele korrusele kolis loomakliinik, aga 5. korrusel elaval lapsel tekkis allergilise nohu ägenemine. Õhuvool kannab allergeene uskumatult kaugele. Õietolm lendab isegi tuhandeid kilomeetreid.
Kokkuvõtteks ütleksin, et allergia on keeruline nähtus. Ja kuidas see avaldub või areneb, on väga individuaalne. Sest iga inimene on haruldus. Haigus võib olla ühe nimega, aga meil pole identsed haigused. Sama kehtib organismi reaktsiooni kohta nii allergeenile kui ka ravile.
Allergiast
Tean, mida nad tunnevad.
Jaanipäeva paiku, kui rohi on kõrgeks kasvanud, ei lähe nad selle sisse rada tegema. Varjuvad hoopis umbsetesse tubadesse. Aasta kauneimaks silmavaatamise õhtuks on neil silmad kissi paistetanud. Ka kõige euroopalikuma joonega nina paisub suureks kui kartul ja veevool sellest ei lakka ka ööseks.
Järgmisel suvel kordub kõik selle vahega, et see nutune jaan kestab poole juulini. Ülejärgmisel ei saa silmi ja nina kuivaks enne augusti keskpaika.
Heinaallergikud sarnanevad takjapalliga, kes nopivad endale ükshaaval uusi heinu, kelle peale ägedalt reageerida. Minu taimekollektsioon koosnes lõpuks kaheksast heinast. Ja nad ei varitsenud ohvrit sugugi vaid heinamaadel. Üleilmne linnastumine on paraku laienenud ka kõrrelistele.
Retseptiravimid tõid vaid väga lühiajalist leevendust, ometi sai minu (haigus)lugu 90% õnneliku lõpu. Oleks saanud 100, kui toonane ülemus poleks hakanud minu kolmandal hüposensibiliseeriva ravi (selle peene nimetuse sain alles hiljuti teada) aastal kahtlema, kas mingi süstimine on ikka põhjus hommikul tööle hilinemiseks.
Siit moraal: ainult rumal inimene ütleb, et ta on arstikabinettide vastu allergiline. Ja vahel tuleb tervisest vähem tähtsate asjade peale lihtsalt aevastada.
