R.R-M: Haljastusplaan, mida rahvasuus tõesti ka aiaplaaniks nimetatakse, on graafiline kujutis kujundatud aiast. Kujutis on olemasolevaga võrreldes joonestatud vähendatud kujul, reeglina mõõtkavas M1:100-le. See tähendab, et ühesentimeetrise läbimõõduga märgitud objekt plaanil tähistab ühemeetrise läbimõõduga objekti looduses/aias. Kui kujundatavas aias on arukase võra läbimõõt näiteks 8 meetrit, kujutatakse seda joonisel 8-sentimeetrise läbimõõduga. Objektide tähistena plaanil kasutatakse tingmärke, mis võivad olla nii kujundaja enda disainitud kui ka kokkuleppelised nn leppemärgid. Kindlasti peab plaanil olema välja toodud ting-/leppemärkide loetelu.

Miks peaks aiaplaani tegema?

R.R-M: Haljastusplaani koostamine annab võimaluse reaalselt näha ja mõista kavandatavat situatsiooni. Plaanile on hoonete kõrvale kantud teed, platsid, istutusalad vähendatud kujul, kuid reaalse situatsiooniga suhestatavates mõõtudes. Nii toimides on võimalik märgata apse enne rajamist.

Mida tuleks aiaplaani koostades läbi mõelda?

R.R-M: Haljastusplaani koostades tuleb alustada asendiplaani suurendamisest mõõtkavasse M 1:100-le, millele omakorda märkida olemasolev situatsioon. Viimatimärgitu tarvis tuleb alustada ilmakaarte fikseerimisest plaanil ning valguse ja varju liikumisest ja selle tähistamisest plaanil. Kindlasti tuleb plaanile märkida olemasolev ja säilitatav taimmaterjal ning trassid, teed, platsid ja vastavalt vajadusele ka olemaolevad istutusalad. Samuti tuleb kasuks, kui plaanile saavad märgitud alad, millelt avanevad vaated väljaspool krundipiire jäävatele aladele, mida väärib säilitada ja vastupidi ka neile aladele, mida tuleb kujunduse käigus varjata või millelt tähelepanu mujale juhtida. Kui on teada valdavad tuulesuunad, kavandatavate ehitiste piirjooned, on mõistlik ka nende asukohad tähistada.

Kui situatsioon on mõõtkavaliselt plaanistatud, tuleb koostada nimekiri kõigi pereliikmete vajadustest ja soovidest kujundatava aia suhtes ning selle põhjal fikseerida tegelikud ootused oma aiale. Sellist analüüsi võime nimetada lähteülesandeks, mis saab kujunduse aluseks. Järgmisena tuleb täiendustega asendiplaanile kleepida kalka ning kogutud andmete põhjal olemasolevat situatsiooni arvestades jagada kogu aiaruum erineva otstarbega piirkondadeks: tüüpiliselt jaguneb eesaed, mis kujuneb peasissepääsu ja tänava vahelisele alale, nn iluaia osaks ja parkimisalaks. Külgaedade arvel, mis jäävad ees- ja tagaaia vahele, on kaval laiendada ees- või tagaaeda. Tagaaia võib jagada näiteks majandusõue, tarbeaia ja puhkeala vahel. Viimatimärgitute liigendamine sõltub konkreetse pere vajadustest, kellele aeda kujundatakse. Kui majandusõue ei ole vaja, siis laiendame selle arvel puhkeala ja vastupidi. Sellise protsessi käigus, mida nimetatakse nn funktsionaalseks tsoneerimiseks, tuleb plaanile kas või skemaatiliselt märkida ruumide vahelised liikumissuunad, et mõista, kus on põhjust teid ja platse kavandada.

Kirjeldatud etapile järgneb nn kujundusteema valik. Kas me soovime oma aias näha vabakujulisi istutusalasid või eelistame ruutude ja ristkülikute või hoopis ringikujulisi. Teemasid on palju ja neid võib ka omavahel kombineerida. Seda etappi ei või vahele jätta, sest siin leitakse justkui piparkoogivorm, mis annab istutusaladele kuju ja laseb aiast tervikul moodustuda.

Alles siis tuleb hakata mõtlema, milline on istutusmuster istutusalades ja milliste taimedega seda edasi antakse.

Mida üks valmis aiaplaan peaks sisaldama?

R.R-M: Haljastusplaanil on kujundatava ala piirid ja põhjasuund. Plaanile on märgitud hooned, teed, platsid, istutusalade täpsete materjalide nimetustega ning taimed liigi- ja sordinime ja tükiarvu välja toomisega ning see kõik on koostatud ühes kindlas mõõtkavas, mida kinnitab kirjanurgas kujundaja allkiri.