Väga suur elamus oli näha idamaiseid parke, mille loojatel jätkus karakterit, oskust ja tahtmist luua iseenda seesmisest veendumusest tulenevaid lahendusi.

Siin tahan esile tuua Maroko pealinna Rabati lähedal asuvat Marcel François’ rajatud Bouknadeli aeda, mis oli varjuline ja salapärane oma aiasoppide, radade ja rohke veega ning koosnedes eri stiilides aiaosadest.

Märkimata ei saa jätta ka Marrakechi linnas asuvat Majorelle’i aeda, mille rajaja, prantsuse kunstnik Jacques Majorelle kasutas mauri ja art déco võtteid oma isikliku aia rajamisel. See väga säravavärviline aed üllatab, sest hoonete ja kujunduselementide värvid on oranž, kollane ning tumeroheline ja erk-tumesinine ehk majorelli sinine, mis kõik on liidetud valguse ja varjuga ning taimede eri vormidega, tüvede, roheliste lehtede ja õierikkusega. Hiljem ostis aia Yves Saint Laurent.

Teine ülisuur elamus oli berberite loodud, 400 kaevust koosnev kompaktne kaevude süsteem, mis loodi maa-aluse vee kasutamiseks. Väidetavalt jäeti süsteem maha XVI sajandil, kui vesi otsa sai.

Vägagi ägedad on ajaloolised linnasüdamed medina’d, kus elu keeb, ja neis linnades – eriti Fesis – on tunda ehedat keskaja hõngu.

Ja väga meeldisid marokolased ise, kes on soojad ja lahked inimesed. Kõik räägivad prantsuse keelt ning rõõmsat bonjour madame’i kuuleb kaugelt maalt tulnud külaline pea igal hetkel.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid