Need pelargoonid lõhnavad nagu roos, õun, sidrun või šokolaad ja kõlbavad ka patta panna

Lõhnapelargoonid on küll tagasihoidlikud õitsejad, kuid nende hurmava aroomiga lehed pakuvad paitavaid naudinguid nii lõhna- kui maitsemeelele.

Pelargoonid (Pelargonium) on ammustest aegadest olnud õitsvate toa- ja õuetaimede hulgas ühed tuntumad. On teada, et neid kasvatati Euroopas juba XVII sajandil.

Vahepeal oli huvi pelargoonide vastu väiksem, sest juurde tuli palju uusi põnevaid toataimi. Kuid tänu aktiivsele aretusele, mis on andnud mitmekesise värvigammaga imeilusaid sorte, on pelargoonidest taas saanud moelilled. Neid võib aasta ringi kasvatada toas ja suvel ka õues. Pelargoonide lopsakad värvilaigud kosutavad silma nii rõdudel, aiavaasides kui amplites.

Mind huvitavad eriliselt aga hoopis nn lõhnapelargoonid, mille õieilu on küll tagasihoidlik, kuid lehed pakuvad üllatavaid lõhnaelamusi ning katsetamisrõõmu köögis. Soovingi Maakodu lugejatega jagada oma emotsioone, mida olen ürdikasvatajana kogenud nende toredate taimedega tegeldes, ja rääkida lõhnapelargoonide suurepärastest omadustest.