Vihm rikub halastamatult suvelilli

Tihedate vihmadega on paljud suvelilled kuidagi õnnetu välimusega: pisut veninud ja lapiliste õite ning lehtedega.

Suvelilled jaotuvad tihti kaheks: need, kes taluvad vihma ja need, kes seda üldse ei talu - viimaste välimus muutub juba peale paari vihmasabinat märgatavalt kehvemaks. Kerge rahehoog võib kaunilt õitseva taime täielikult rikkuda.

Suvelille valides tuleks mõelda sellele, milline saab olema tema planeeritud kasvukoht. Rippuvad amplid on tihti katuseserva all ja nendeni tugev vihm ei ulatu, seega võib sinna panna igasuguseid lilli. Rõdukastid kipuvad olema täielikult avatud, seega oleks parem plaan sinna valida vähem tundlikud lilled. Peenardes ja aiavaasides võiks samuti olla taimed, mis karmimaid ilmastikutingimusi kannatavad.

Suvelillede vihmataluvust on kerge kindlaks teha taime õite välimuse järgi. Suurte ja lopsakate, kuid õrna struktuuriga õitega taimed ei armasta vihmasabinaid ja pealtkastmist. Sellised on näiteks suureõielised petuuniad, roosbegooniad, sultan-lemmaltsid, mugulbegooniad, fuksiad. Väiksemate ning tihedalt asetsevate õitega taimed suudavad oma ilu säilitada ka peale tugevaid vihmasabinaid. Sellised taimed on näiteks lobeeliad, väikeseõielised petuuniad, raudürt, pärdiklill, sarvkannike.

Erandiks on tugevama struktuuriga õitega taimed, nagu kosmosed, peiulilled, mätasharjad, kuldkakrad jne. Nemad taluvad karmimaid ilmastikutingimusi ning sobivad hästi kaunistama peenraid ning katmata istutuskonteinerid.

Kui lilled on siiski juba kehvemapoolse välimusega, võib rikutud õied ja lehed, varred julgesti tagasi lõigata ning pakkuda taimele pisut kastmisväetist. Ta hakkab kiirelt uuesti kasvama ning jõuab veel pikalt õitseda.