Lemmikasjade muuseumituba

Viljandimaa Kaasiku talu perenaine Liilian Kärner väärtustab kunagiste taluperenaiste käsitööd ja ammuste aegade tarbekunsti. Põnevat kollektsiooni saab näha talu muuseumitoas.

Kaasiku talus on muuseumituba, kus iluaeda vaatama tulnud inimesed end nostalgitsema unustavad. See ruum lööb õitsele iga suve hakul, kui perenaine Liilian toob sinna elumaja ärklikorrusel asuvast pitsimuuseumist uhked tikitud esemed. Need linikud ja päevatekid on talveks kokku volditult vaikselt ja leplikult oma aega oodanud. Suvesoojuse saabudes laotab perenaine need muuseumituppa laiali ning sätib linikutele kogutud ja armastusega hoitud nõudekollektsioonid.

Asjad kutsuvad esile mälestusi

Rikkalikult sisustatud muuseumituba oli kunagi olnud hoopis laut ja küün. Liiliani isa ehitas selle hoone 1957. aastal. Pitsimuuseumi ja muuseumitoa sisustamise plaan tekkis Kaasiku taluperel kaksteist aastat tagasi, siis, kui elumaja teist korrust ehitama hakati. Tookord koliti maja pööning tühjaks ning viidi vanematest alles jäänud asjad – Liiliani isa puutöötoa tarvikud, vanad kapid, laud ja toolid – kõrvalhoonesse. "Ühel päeval, kui selle ukse lahti tõmbasime ja nägime seda kõike meile vastu vaatamas, tuli vastu võtta otsus, mida selle kõigega teha," meenutab Liilian. Otsustasime asjad välja tõsta, kohendada ja parandada ning siis ruumi tagasi tõsta," meenutab perenaine. Ruumi muuseumiks kohandades vooderdati laudvoodriga hoone siseseinad paksemate puupõskedega, mis koorest puhastati. Lakke vaadates näeb ehedat laastkatust, väljast aga jääb silma korralik eterniitkatus. Nii jääb muuseumitoas mulje, nagu oleks kaunid esemed toodud aita hoiule.

Liilian tunnistab, et tunneb erilist kiindumust vanade lauanõude vastu. "Olen ju ise kunagi toitlustuses töötanud. Minu lapsepõlv jäi aega, kui nõusid ei olnud eriti saada. Kohe kisub nende poole. Korjates ja kogude olen kokku saanud päris huvitava kollektsiooni," on Lilian rahul.