Kauaaegse Peipsiääre valla vanema, nüüdse volikogu aseesimehe Niina Baranina sõnul ootab mahamüümist ligikaudu kolmkümmend tonni kuulsat Peipsi sibulat, ostjaid aga pole.

„Põhiosa sibulakasvatajaist on ju vanaemad ja vanaisad, kes müüvad oma toodangut kodude väravas, neil pole tervist ega ka võimalusi laatadele sõitmiseks, paraku on ostjad meid tänavu ära unustanud,“ nii rääkis Baranina.

Kauplus igas väravas

Ta rõhutas, et külades pole kindlaid sibula müügipunkte, nagu kaugemalt kohaletulnud teinekord eeldavad. “Tuleb vaid sõita mööda külatänavat ja iga värava juures on sibulakott või vanik väljas,“ selgitas Baranina otse tootjalt ostmise käiku. Sibulakilo hinnaks on praegu euro kuni poolteist, mis aga arvestades suure käsitöö hulka pole sugugi palju, lisas daam.

„Palun aidake kasvõi natukene, levitage infot,“ hüüdis telefonis Niina Baranina, nutt kurgus. Ta meenutas, et meedia ja vallarahva koostöö abiga 2012 aastal toimunud suurt sibula päästmise operatsiooni, mil Tallinna ümbruse rikkad vallad saatsid spetsiaalautod Peipsiääre valda, et osta harjulaste tarvis sibulat kokku. „Ju innustasid toonased aktsioonid ka aina suuremate sibulapõldude rajamist, mille tõttu täna hädas ollakse,“ arvas Baranina.

Kahe aasta eest, sügisel 2012 õnnestus nimelt Peipsi äärseil sibulakasvatajail tänu Eesti Päevalehes allakirjutanu poolt käivitatud päästmiskampaaniale maha müüa vähemasti 15 tonni sibulaid.

Esimene kvaliteedikava

Otsa tegi lahti Rae vald enam kui nelja tonniga, järgnes Viimsi, mis viis Tallinna ümbrusse enam kui seitse tonni sibulaid. Riigikogu Peipsiveere toetusrühma eestvõttel jõudis Toompeale umbes kaks tonni sibulaid, üle tonni suurune oli ka põllumajandusministeeriumi tellimus.

Toonase aktsiooni tulemusena sai Peipsi sibul enesele esimese Eesti toiduainena ka kvaliteedikava, mis määratles täpselt, millist sibulat võib Peipsi sibulaks nimetada.