Vürtsikad marjad okkalisest põõsast

Kuigi parim korjeaeg hakkab juba mööda saama, võib kadakamarju korjata veel ka novembris. Hilissügisel ongi rohkem aega tegelda selliste loodusandidega, millest muul ajal külmalt mööda minnakse.

Näib, et novembriks on kõik aia- ja metsaannid kokku korjatud ning pudelitesse, purkidesse ja keldritesse pakitud. Ometi leidub looduses isegi sellel pimedal ja kõledal kuul veel üht-teist, mida korjata. Näiteks kadakamarju, mis Eestis enamasti põõsastele jäävadki. Põhjus on lihtne – nendega ei osata suurt midagi peale hakata. Selles osas annab aga head nõu 1911. aastal ilmunud J. G. Spuhl-Rotalia raamat “Kodumaa marjad”.

Kadakas/Juniperus

Meie kodumaal kaswab kadakamarju mõnel pool wäga palju, aga imeks on panna, et neid wäga wähe mõistetakse tarwitada. Ainult mõned korjawad neid kas apteekidesse müümiseks ehk kalja- ja õlletegemise tarwis, kuna suurem hulk marju ilmaaegu lastakse raisku minna. Siisgi on kadakamarjadel mitmesugune tähtsus, niihästi köögi kunstis kui arstiteaduses. Kadakamarjadest walmistatud wähese weega keedetud ja läbi tiheda sõõla pressitud moosi (mida ka suhkruga wõib magustada ja läbikeeta) süüakse mõnel pool nagu Sileesias ja Böömimaal wõi asemel leiwa pääl, ning marjajätistest walmistatakse mõnusat würtsilist äädikat. Niihästi marjade kui okstega suitsetatud liha, kala, singid ja worstid maitsewad ja lõhnawad würtslikult. Wenelased korjawad neid iga aasta arutuma hulgal tagawaraks ja walmistawad neist mitmesugusi hästi maitsewaid kadakamarja-kaljasi ning muid rahwuslisi jookisi. Pääle seda walmistatakse marjadest ka tuliwiina, mida hollandlased “Genewre”, inglased “Gin”, tirollased “Kranawitter” ja wenelased “Bobrowitsch­ka” hüüawad. Ka mitmed õllewabrikandid panewad marju õlle maigu parandamiseks meske hulka ning läänemaal keedetakse mariseid kadaka-oksi õlletegemise wee sees ja pannakse uue kalja põhjaks kadaka oksi ja marju kaljanõu põhja raba alla.

/.../

Würtsilik mõrudad marjad on kuiwatatult mitmel pool kuulus kodune arsti-rohi ja seda ka õigusega, sest nad mõjuwad wäga tugewalt ja põietühjendust rohkendawalt, seepärast pruugitakse neid weetõbes, gihti- ja jooksja-haigustes mitmel wiisil, niisama ka nendest walmistatud “eetrilist kadakaõli”.

/.../

Kadakamarja moos

Marjad pannakse wähese weega tulele ja keedetakse pehmeks. Pehmeks keedetud marjad õõrutakse läbi tiheda sõõla, nii et seemned sõõla sisse jääksiwad. Läbi­pressitud marjasodi aetakse weel kord tule pääl keema, lastakse ärajahtuda ja täidetakse alalhoidmiseks purkidesse. Kes soowiwad, et moos magusam peab maitsema, see wõib pärastise keetmise ajal ka pisut suhkurt maitse järele hulka segada. Moosi süüakse leiwaga ja on neile hää, kelle seedimine korratu ning halb on.

Kadakamarja wesi

Marjad litsutakse katki, pannakse wähese keedetud weega puunõu ehk sawipoti sisse üheks ööks ja päewaks sooja kohta ligunema. Et marjad pääle ei tõuseks, pannakse parajasti nõu sisse mahtuw kaan wajutuseks pääle, mis marjad wee alla litsub. Teisel päewal kurnatakse wesi marjade pealt ära ja täidetakse ankrusse, aga marjadele walatakse uuesti keedetud wett pääle. Lastakse niisama kaua soojas kohas seista, kurnatakse wälja ja täidetakse ankrusse esimese wee hulka. 50 naelast (u 20 l) marjadest saab selwiisil 12 toopi (u 14,5 l) marjawett.

Kadakamarja siirup

Sestsamast kadakamarjaweest saab wäga maitsewat kadakamarja siirupit, mis seda paremaks läheb, mida kauem ta seisab ja kaugele wõib müügile saata. Marjawesi lastakse käärida, pannakse peale käärimist pisut kriiti ehk soodat hulka, mis üleliigse hapususe ärakaotab, kurnatakse läbi willase rätiku ja keedetakse üles. Keetmise ajal riisutakse waht pealt ära. Siirup täidetakse soojalt kuiwade pudelite sisse, korgitakse hästi kinni ja hoitakse wilus kohas alal. On seda aga palju walmistatud, siis wõib ta ankru sees kindla prundi all alal hoida.

Keedame käbimoosi

Kuigi rahvasuus kutsutakse kadaka vilju välise sarnasuse tõttu kadakamarjadeks, on botaanilises mõttes tegu käbidega. Need on esimesel aastal rohekad ning teisel, valmimisaastal, mustjad tumesinise kirmega. Sageli leiab põõsalt ka suisa musti marju, need on seal juba kolmandat aastat ning neilt on sinakas vahakiht maha kulunud.

Kuna teravate okaste vahelt kadakamarjade noppimine on tüütu tegevus, oleks õigem ja jõudsam marjad põõsalt maha raputada. Selleks laotatakse okste alla riie või kile, tuuseldatakse põõsast ning seejärel korjatakse kõik kangale pudenenu kokku. Selleks et marju muust sodist eraldada, kasutatakse tuulamist.

Sajand tagasi lihtne

Kadakamarju korjama minnes tuleks meeles pidada veel üht asja. Kogu eelnenud jutt käis meie kodumaise hariliku kadaka (Juniperus communis) kohta. Muude meie koduaedades kasvatatavate kadakate viljad võivad olla sootuks teistsuguste omadustega ning mõned nende seast on suisa mürgised. Eriti tasuks seda meeles pidada siis, kui tegu on meie kõige tavalisema “ilukadaka”, sabiina kadakaga (J. sabina). Väidetavalt võivad surma põhjustada juba kuus tilka sellest taimest ekstraheeritud eeterlikku õli.

Teistel “ilukadakatel” nii kurjakuulutavaid omadusi pole, kuid enam kui ettevaatlik tasuks kõigiga olla. Nimelt on tänapäeva sordiaretus nii kaugele arenenud, et eriilmeliste okaste ja kasvukujuga kadakavormide õigesse botaanilisse liiki paigutamine põhjustab peamurdmist isegi kogenud aednikele. Kui liikide sortidele aga lisada veel liikidevahelised hübriidid, võib saada sootuks ettenägematute omadustega kadakamarjad. Seetõttu tasuks aiakadakate viljad pigem põõsale jätta.

Õnneks ei teki nende puhul enamasti ka kiusatust. Dekoratiivsordid viljuvad harva, ning kui see ka juhtub, pole nad kuigi saagikad.