Lihula lilltikand särab taas

Enam kui pool sajandit kirstudes peidus olnud Lihula lillkirjad säravad taas.

“Ei olnud enam hobust ega rege, kuhu peale need uhked tekid panna,” meenutab sõjajärgseid aastaid tikkija ja õpetaja Maie Roos. Ning kui vanasti näitasid roositud saanitekid talu uhkust ja jõukust, siis uuel ajal oli põhjust seda peljata. Muutus ka mood. Nii jäidki tikitud tekid-vaibad aita rottidele närida, sattusid koera küljealuseks või katsid kuuris kartulihunnikut.

Muhu tikand aga tegi võidukäiku – Muhu pätid olid hinnatud kingitused nagu ka tikitud seinapildid. Lihula tikandist ei teatudki, ega ka sellest, et just Lihulas õppisid Muhu tüdrukud tikkima ja viisid selle oskuse saarele kaasa. See teadmine pani Lihula rahvaülikooli tollase juhataja Larissa Mandeli tegutsema ning ta algatas kuus aastat tagasi Lihula lilltikandi kursuse. Korraldati ka konverents. Vabatahtlikud jagasid ära külad ja hakkasid talust talusse käima: pildistasid tekke, küsitlesid, panid lugusid kirja. Koostati passid enam kui 200 tekile. Hiljem koostati raamat “Lihula lilltikand ja meistrid” ning anti välja DVD.