Lemmikõun ‘Filippa’
Üle-eelmisel sügisel oli juhus osta Tartu turult oma kunagist lemmik-
õuna ‘Filippat’. Letil seda sorti nähes rõõmustasin südamest: ta polegi Eestist veel täielikult kadunud. See ajendaski mind ‘Filippast’ kirjutama. Aastakümneid tagasi oli see sort üks minu lemmikõunu. Ta on mahlakas, meeldiva magushapu maitsega, mõnusalt vürtsikas ja nõrga aroomiga.
Meeldis ka lätlastele
‘Filippa’ aretas Taanis 1877. aastal Filipp Johanson. Sort on levinud Balti- ja Skandinaavia maades. Nõrga talvekindluse tõttu on teda meie aedades kasvatatud siiski tagasihoidlikult.
Eesti puukoolide nimekirjas on ‘Filippa’ olnud 1920ndate lõpus. Pikka aega (1934−1967) kuulus sort viljapuude standardsortimenti.
1970. aastal oli ‘Filippa’ rajoonitud Lätis. Eesti piiri lähedal elavad lätlased käisid istikuid ostmas Pärnumaalt Nurme puukoolist. Eestis paljundati ‘Filipppat’ aastatel 1968−1972, kirjanduse andmetel silmastati aastas keskmiselt ligi 600 alust.
Töötasin 1950ndate teisel poolel Alatskivi sovhoosis. Sel ajal kasvas sealses õunaaias üle 40 täiskandeeas ‘Filipppa’ puu. Külmal talvel 1955/1956 said oksad külmakahjustusi, kuid puud taastusid sügiseks kenasti.
Aia asupaik oli igati soodne, puud said korralikult väetist. Õunu kandsid nad igal aastal, need olid ilusad ja suured.
Mäletan, et Nurme puukooli aias kasvas ka kümmekond ‘Filippat’. Need olid sinna istutatud 1949. aasta kevadel. Sealgi oli õunapuudele igati soodne kasvukoht.
Säilib märtsini
‘Filippa’ vili on üle keskmise suurusega, rohekaskollase koorega, kujult ümarik või piklik, natuke kandiline. Koorealused täpid on rohelised ja valged. Päikesepoolsel küljel kerge puna. Viljaliha on rohekasvalge ja tihedapoolne.
Õun valmib novembris ja võib säilida isegi märtsini. Minu hinnangul on ‘Filippa’ vägagi väärtuslik talisort. Tema hea omadus on seegi, et õunad on hästi transporditavad.
Puu on nõrga kuni keskmise kasvutugevusega. Võra on ümarik, nõrkade rippuvate okstega. Õied on roosakasvalged, õitsemisaeg hiline. Parimad viljastajad on ‘Antonovka’ ja ‘Liivi sibulõun’. Hakkab üsna vara kandma, kannab regulaarselt, kuid mitte rikkalikult. Mulla suhtes pole nõudlik.
Sisemaal on ‘Filippa’ osutunud karmimatel talvedel külmaõrnaks, kuid saartel ja läänerannikul soovitan teda küll kasvatada kui maitsvat ja kõrgväärtuslikku lauaõuna, mida saab süüa varakevadeni.
Toesemoodustajaks võib kasutada ‘Antonovkat’, ‘Sügisjoonikut’, ‘Aniisi’, ‘Sidrunkollast taliõuna’.
