Eriarstile pääsemise kohustusliku saatekirja plaan tekitab inimestes meelehärmi
Haigekassa plaan kehtestada saatekirja nõue ka nende eriarstide vastuvõtule pääsemiseks, kus seda praegu ei ole, teeb inimestele meelehärmi. Kuidas küsida väikeses kohas perearstilt saatekiri naistearsti juurde, nii et kogu küla sellest teada ei saaks? Kuidas saada saatekirja psühhiaatri vastuvõtule perearstilt, kes usub, et depressioon pole haigus? Kas te kujutate ette, et mõni mees läheks perearstilt küsima saatekirja naha- ja suguhaiguste arsti juurde? Nii küsivad pahased inimesed foorumites.
Anne (täisnimi toimetusele teada) ravib Lääne-Tallinna psühhiaatriakeskuses sünnitusjärgset depressiooni kaheksandat aastat. „Ma poleks iialgi suutnud olukorras, kus sul ei jätku jõudu ega tahtmist isegi mitte oma väikest last vaadata, veel ühe arsti ukse taha minna, et sealt saatekirja psühhiaatri juurde küsida,” räägib ta oma kogemustest. „Niigi pöördub inimesi psühhiaatri juurde valehäbi ja teadmatuse pärast vähem kui peaks. Kui nüüd veel üks lüli vahele panna, läheks asi ju veel hullemaks,” ei mõista Anne saatekirja kehtestamise ideed ja näitab inimeste kahtlevaid postitusi internetis.
Praegu ei nõuta saatekirja psühhiaatri, naistearsti, kopsuarsti (tuberkuloosi puhul), silmaarsti, naha-suguhaiguste arsti, trauma korral traumatoloogi või kirurgi vastuvõtule minnes. Eelmise aasta lõpus jõudis uudistesse haigekassa plaan kehtestada eriarstiabi kättesaadavuse parandamiseks saatekirjade nõue ka seal.
„Kindlasti pole see nii, et nüüd kohe hakkame saatekirja nõudma. Esmalt viime läbi uuringud, et välja selgitada, milliste eriarstide puhul saab seda teha ja kus see pole mõttekas,” ütleb haigekassa avalike suhete juht Katrin Romanenkov. „Järgnevad arutelud eriarstide liitude ja perearstidega.”
Romanenkovi sõnul analüüsitakse ka teiste riikide praktikaid ja alles siis otsustatakse, milline on parim variant, kuidas Eestis ravijärjekordi lühendada. „Praegu on nii, et näiteks silmakirurgi vastuvõtuaruannetelt võib lugeda, et tehti üldist tavapärast kontrolli. Sel ajal oleks võinud tippspetsialist tegeleda patsientidega, kel tõesti on asi tõsine, kuid kes peab veel pikalt ootama, enne kui vastuvõtule pääseb.”
Tõepoolest, alati jääb küsimus, mida teha n-ö tundlike valdkondadega.„Seda alles mõeldakse, kas ja millistel erialadel peaks siiski otse pöördumise võimalus alles jääma,” lubab Romanenkov.
Tabuvaldkonnad luubi all
Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku psühhiaater Evelin Eding ütleb, et üleüldise saatekirja nõude ideel on omad plussid ja miinused. „Ühelt poolt on suur arstide puudus ja midagi peame tegema, et vastuvõtule jõuaksid ikka tõesti need, kel on psühhiaatri vastuvõttu tõepoolest vaja. Praegu pole harv, kui vastuvõtul selgub, et inimesel on tegelikult vaja neuroloogi või valuarsti,” toob arst näite. „Samas jätavad vastuvõtule tulemata need, kes saavad aja kahenädalase või suvel ka kahekuulise ooteajaga. Ilmselt unustavad või otsivad vahepeal mujalt abi. Kuid psühhiaater istub siis niisama, selle asemel et mõnda teist abivajajat aidata.”
Midagi tuleb ette võtta, on Eding nõus. Iseküsimus on see, kuidas seda korraldada. Kas n-ö vahejaamaks peab jääma perearst, kuhu siis omakorda võivad pikad järjekorrad tekkida? Loota, et eelarvamused, millega paljud psühhiaatri vastuvõtule minejad ikka veel kokku puutuvad, kohe saatekirja kehtestamise päeval kaoksid, oleks naiivne. Kas ja kui palju jääks ära vajalikke käike naistearsti või naha- ja suguhaiguste arsti juurde, võib üksnes oletada.
Perearstide seltsi juht Diana Ingerainen on ERR-ile öelnud, et erialasid, kus praegu arsti juurde minemiseks saatekirja vaja pole, ei saa võtta ühtse kogumina, iga eriala tuleks eraldi läbi arutada. „Neid ei saa niimoodi lihtsalt otsustada. Me peame enne analüüsima ja vaatama, kui palju on perearstil oma väravavahi rolli taha võimalik võtta, kui palju me vajame lisaressurssi ja -koolitust.” Kindlasti pole aga vaja kiireid ja rutakaid otsuseid.
