Maagiline küünlapäev

Küünlapäev, 2. veebruar, oli vanarahval üks tuntumatest talvepoolituspühadest, tema olulisusele saartel, Läänemaal ja mujal osutab nn järelpäevade arvukus – siis liikusid mehed õlut või muud pühade lõpetust norides ringi.

Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga.
Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu) putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt.
Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine (seda joodi saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis), mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise.
Vanematest maagilistest tavadest oli Kirde-Eestis 19. sajandil kasutusel künnihärgade sarvede kõrvetamine, et härjad ja nende sarved oleksid kündmisel tugevad. Et härg oli pikki sajandeid peamine künni- ja veoloom, siis oli see sama oluline maagiline tegevus nagu näiteks hundi silmade kõrvetamine ja susimine kevadistel tähtpäevadel. Õmblustööd olidki sellel põhjusel päeva soositud tegevuste hulgas – nõelapisted usuti kanduvat üle metsloomadele.
Töökalendris algas küünlapäevast ja kestis jüripäevani kangakudumine.
Küünlapäeval sõlmiti veel 19. sajandil kõrtsis nn mokalaadal teenistuslepinguid, palgati sulaseid ja tüdrukuid, samuti suviseid hooajatöölisi. Varem oli see ka mõisatööliste kauplemise aeg.
Ridamisi oli ilmaendeid, sest küünlapäeva ilma seostati suvise ilmaga, eeskätt aga viljasaagiga. Oli küünlapäev selge, siis oodati head suve. Sajune küünlapäev ennustas vihmast suve. Kui küünlapäeval jää külmast praksunud, siis oli jaagupipäevaks oodata äikest.

Küünaldega ennustamine

Kogu Euroopas levisid keskajal küünlaprotsessioonid, mis on püsinud siiani populaarsetena. Arvatavasti tulenesid need vanast tavast enne külvi tõrvikuvalgel põlde puhastada ja pühitseda, samuti mitmesuguste haldjate austamise kommetest. Ilmselt viitavad ka eesti rahvakalendris sisalduvad teated just neile seostele.
Eestlased valmistasid pikki sajandeid pidulikeks puhkudeks kodus rasvaküünlaid. Küünalde valamine oli veel 20. sajandi keskpaiku üsna tavaline – nii sai endale huvitava kujuga ja individuaalseid valgusallikaid. Elaval tulel usuti olevat suur mõju inimestele, taimedele ja loomadele, mistõttu ei võinud teataval ajal (näiteks jõuluõhtul ja nääriööl) lasta tulel ega küünlavalgusel langeda põllule, sest muidu n-ö põleb vili sellelt kohalt ära, sinna ei kasva midagi.
Küünlad kuuluvad muistsest ajast riituste, pühade, karnevalide, protsessioonide ja pidulike hetkede juurde. Küünlavalgus markeerib sakraalset aega ja tule mõju inimese elukäigule.
Rahvatraditsioonis aga ennustati ja ennustatakse tänini küünaldega inimsaatust ja tulevikku, tehakse kaitseriitusi ja ravitakse. Küünlad on olnud kasutusel ka maagiliste riituste juures, keskajast on levinud teated nendega nõidumisest. Viljakushaldjas Peko kuju valmistati mõnedel teadetel vahaküünlana või süüdati küünlad puust kuju peal.
Küünlad kuuluvad kesksete inimelu sündmuste, sünni, pulmade ja matuste juurde ammusest ajast. Veel 19. sajandil süüdati ja hoiti tuld vastsündinu lähedal, et kaitsta teda õnnetuse ja kurjade jõudude eest. Eriti olulised on olnud küünlad, mis süüdatakse lahkunute mälestuseks ja nendega sideme loomiseks.