FOTOD: Lilleväljad tiigipeeglite kohal
Rabinause talu õierohke iluaed asub künkanõlval. Siit avanevad võluvad vaated alla suurele veeväljale, mille pinda katavad põlispuude peegeldused. Iluaia serval vuliseb tiigi poole ojake.
Sellist kohta ihaldaks endale iga aiahuviline. Inspireeriv reljeef, meeleolu loov vesi… Lehte ja Lembit Olli on neid võimalusi osanud hästi ära kasutada ja rajanud kauni paiga, kus veedavad nüüd pensionipõlve. Ilusat Viljandimaa talu Pärsti vallas Marna külas on lausa kahel korral – aastatel 2000 ja 2007 – tunnustatud ka üle-eestilisel kodukaunistamise võistlusel.
Rabinause on Lehte sünnikodu. Esimese asjana tuleb kohe keelele küsimus, kust sai Eesti talu nii kummalise nime. “Vanasti olid siin Heimtali mõisa maad. Nende jagamisel pärast Vabadussõda sai uus talukoht saksakeelse nime Rabin Hause. Miks, seda enam keegi ei mäleta. Rahvasuus mugandus nimi varsti suupäraselt Rabinauseks,” meenutab perenaine vanu aegu.
Lehte on pärit viielapselisest perest. Igale lapsele istutati aia serva aida kõrvale oma kuusk. Viiest kuusest on praegu elus kolm, aastatega on need sirgunud kõrgustesse. Nii nagu kuuskedest, on ka õdedest-vendadest kaks nüüdseks lahkunud.
Ilujanu ja oskuse ka ise ilu luua sai Lehte kaasa lapsepõlvekodust. “Ema ja isa olid mõlemad hea ilumeelega. Isa tavatses ikka öelda, et kodu peab korras olema ja naine ilusasti riides – see oli tema jaoks väga tähtis. Ta oli värvikas mees, armastas ilusaid hobuseid ja mängis pilli.”
Milline nägi aed välja sel ajal? Lehte mällu on jäänud pildid sellest, kuidas lilled olid põhiliselt vaid elumaja akende all, mujal neid eriti polnud, sest suure talu ja viie lapse kõrvalt poleks ema jõudnud neid hooldada. See-eest ääristasid aga murukamarasse kaevatud mullapinnalisi kõnniteid ümmargused kivid, mis lubjati igal kevadel ilu pärast valgeks. Mullaradasid kõblati umbrohu tõrjumiseks ning need olid alati eeskujulikult korras.
Aia servas pika kiviaia ääres kasvasid rühmadena sirelid, ja iga põõsarühma juures oli pink. Mõlemal pool verandat, mida praegu enam kahjuks pole, kasvasid ebajasmiinid.
Värvikas igal ajal
Kui Lehtele tekkis oma pere, elas ta tükk aega Valgamaal. Kuid ema jäi vanaks ja Rabinausele tuli tagasi tulla teda aitama. Koos Lembituga hakati majapidamist taastama, ka aia tahtsid nad oma käe järgi ümber teha.
“Ema oli algul pahane, tema meelest oli kõik ju veel küllaltki ilus, miks lõhkuda. Meie ütlesime, et teeme veel ilusamaks. Nii kui üks lapike jälle võsast puhtaks sai, panime kohe lillepõõsa asemele. Mingit kindlat kujundusplaani polnud, lihtsalt vaatasin, kuhu miski taim võiks sobida.” Ligi neljakümne aastaga on iluaeda ja parki kogunenud arvestatav kogus liike ja sorte. Hulga taimi on emale toonud tütred. “Kristel tuleb sageli, lill näpus, kindlasti on see midagi uut ja põnevat.” Taimedega varustab ka Merike, kes töötab Kanepi aiandi Viljandi müügipunktis. Lehtel on sünnipäev juulis ning lisaks lastele tavatsevad siis taimi kinkida ka teised. Perenaise suur aiandushuvi ju hästi teada.
Poeg Hannes panustab aeda aga muruniitmisega. Kuna pinda on palju, käib asi murutraktoriga. Vahel Hannes poriseb, et lilleklumpe ja ilupõõsaid on liiga palju, jäävad ette.
Aed on rõõmsalt värviline isegi sel augustipäeval, kui Maakodu Rabinause talus külas on. “Taimi valides olen kogu aeg mõelnud ka sellele, et nii kevadel, suvel kui sügisel oleks, mida vaadata,” ütleb perenaine, aga seejärel pahandab, et miks me alles nüüd, suve lõpus tuleme. Kuid meie just ootasime aega, mil hortensiad on õitsema hakanud.
Hortensiate kohevat õievahtu on aias mitmel pool ning seda jätkub külmadeni. Lehte näitab õhinal üht uuemat aedhortensia sorti, mille õisikud on värvunud põnevalt roosakaks.
Raskete tihedate õiepallidega puishortensia ‘Grandiflora’ on aia ammune asukas. “Ta muudkui paljunes ja nii saime põõsaid igale poole panna. Hästi tänuväärne taim, juba augusti algul hakkab õitsema ja õitseb väga pikalt,” kiidab perenaine.
Juulis säravad aias astilbed, perenaise südasuviste lemmikute hulka kuuluvad ka kõik liiliad ja päevakübarad. Ning muidugi roosid. Need paigutas Lehte aeda värvide järgi: roosad sordid on suures ringikujulises peenras, valged ääristavad saunateed ja punased on ojakaldal.
Uhked tiigid ja vulisev ojake
Varem oli nõlva all võsastunud lodukoht, kus ei saanud midagi kasvatada. Tänu Lembitu ettevõtlikkusele sai tarbetult seisev maatükk täiesti uue ilme. Mastaapse maastikukujunduse käigus kaevati kaks suurt tiiki, süvenditest saadud pinnas aga kasutati ära muhkliku nõlva silumiseks. Sinna kujundati astangud, et iluaia reljeef oleks huvitavam. Lembit mainib, et krundi kõrguste vahe on tervelt kuus meetrit.
Aias askeldades saab nüüd igal sammul nautida romantilisi vaateid alla veepeeglile. Punaseks värvitud saun tiigi kaldal pandi püsti vanadest aidapalkidest, mis toodi Suure-Jaani lähedalt Kibarult Lehte ema lapsepõlvekodust. Kibarul ongi suguvõsa juured.
Sauna lähedal suure igivana vahtra all on mugav pargipink, mis justkui kutsub nautima sealt avanevaid vaateid tiigile. Kindlasti on see pere lemmikkoht istumiseks? Selgub, et nii polegi. Lehte tunnistab, et kõige mõnusam paik on hoopis lõkkeplatsil, kuhu viib üle vuliseva oja heledaks värvitud käsipuuga sillake.
Varem oli siin lihtsalt allikarohke koht. Lembit mõtles, et vett saaks ju paisutada, rajas tammi ja kujundas piki aia serva maakividest sängi, kuhu suunas põldudelt tuleva maaparanduskraavide vee. “Kevadel suurveega on siin võimas mühin. Siis istume sageli lõkkeplatsil ja naudime seda,” räägib Lembit.
Väike veesilm on ka iluaias. Selle servi ääristab värvikas vöö püsililledest, kõrrelistest ja madalatest ilupõõsastest. Kunagi laiutasid siin metsistunud vaarikad. Kui Lembit need aia korrastamise käigus välja juuris, tekkis mõnusalt suur ja sügav auk. Lehte ei mõelnud seda nähes pikalt: “Siia tuleb tiik!”
See kirg ei lõpe iial
Ringikujulised lillepeenrad ehk lilletordid mõtles Lehte ise välja. “Igal kevadel on südame peal, mida sinna sel aastal kokku panna.” Kena kooslus sündis näiteks õhulisest kipslillest, mille õrna pitsi sisse pistis kujundaja roosad begooniad. Ühe lilletordi raamiks on lopsakad bergeeniad, keskel säravad südasuvel päevaliiliad.
Varem kasvatas Lehte palju suvelilli, kuid nüüd, mil tervis kehvem, eelistab püsikuid, millega on tööd vähem. Suurimad lemmikud on hostad, mis aia mullal kasvavad eriliselt hästi. “Nende lehed on nii põnevad, igal sordil isemoodi mustri ja värviga. Mul on vist seitse erinevat: kollase servaga, valge servaga, üleni rohelised…” loetleb perenaine. Õied lõikab ta ära, et leheilu paremini esile tuleks. Ka metspiprale meeldib Rabinausel, tema padjandid pakatavad samuti elujõust.
Uhked hostad laiutavad ka elumaja ääres suures kiviktaimlas, mis rajati kunagise veranda müüridele. Kevadel säravad siin padjandtaimed, õitsevad tulbid ja suurte valgete õiepallidega laugud. Lehte tunnistab, et just see aeg, kui puudel lehed veel hiirekõrvus, on talle eriti hingelähedane.
“Ilujanu paneb tahtma uusi huvitavaid taimi. Näiteks vaatan, mida võiks veel siia kiviktaimlasse sobitada. See puhmas siin on kõrge, järelikult tuleks midagi madalat kõrvale panna. Ja nii käidki sellise pilguga ringi aiaärides või leiad midagi juba olemasolevate taimede hulgast,” mõtiskleb Lehte. “Pole midagi mõnusamat, kui askeldada oma aias. Paned uue taime kasvama, siis ootad, millal ta õitsema hakkab… Küll see on põnev ja teeb ääretut rõõmu. Just paar päeva tagasi istutasin põnevaid monardasid: roosa-, punase- ja lillaõielise sordi. See kirg ei lõpe iialgi.”
