Eesti e-tervise tulevik: sama tempoga jätkates midagi ägedat ei juhtu

Süsteemid ei toimi korralikult ja iga e-tervise osapool ajab oma asja. Arstid on keskmisest skeptilisemad uusi lahendusi vastu võtma. Ehkki e-tervise süsteemid peaksid arstide vaeva vähendama, on nad andnud vastupidise tulemuse.

E-tervis on Eesti riigile armas, sest see on üks valdkondadest, mis kuulub nutika spetsialiseerumise arengukavva. Selle eesmärk on, et Eesti investeeriks kindlatesse innovatsioonil põhinevatesse ärivaldkondadesse, mis võiksid meile kasu tuua. Seega on e-tervise arendamine selge prioriteet.

Ent praeguseks üle kümne aasta kestnud arendus on visa tööle hakkama. Seda tõdevad nii arstid kui ka riigikontroll, kes mullu e-tervise süsteemile hävitava hinnangu andis. Eelmisel nädalal arutati aga Arengufondi seminaril, kuidas olukorda parandada ja missugused võimalused e-tervisel arenguks on. Arengufondis Eesti nutikat spetsialiseerumist juhtiva Kristjan Lepiku sõnul on viimane aeg midagi ette võtta.

„Andmetepõhisus tervises hakkab nagunii maailmas üha rohkem domineerima ja siin ongi küsimus selles, kas Eesti suudab midagi luua ja ära teha – sama tempoga jätkates on aga selge, et midagi ägedat Eestis ei juhtu,” ütles ta.

Eesti e-tervise ajalugu

2002 hakatakse arendama Eesti terviseinfosüsteemi.

2005 asutatud on E-tervise SA, vastuvõetud e-tervise õigusruum, välja kuulutatud riigihanked nelja suurema e-tervise lahendusele: digilugu, digiretsept, digipilt, digiregistratuur.

2008 hakatakse süsteemile liidestama tervishoiuteenuse osutajaid ja piloteerima andmevahetust.

2012 arstide liit kurdab, et digiloo täitmiseks kulub arstil kuni viiendik vastuvõtu- ajast.

2014 E-tervise SA on digiloo haldaja, oma eelarvega asutus, kes on käivitanud palju e-tervise projekte. Inimestele on kättesaadavad nende kohta kogutud andmed TIS-kesksüsteemi patsiendiportaalis. Digiloos on andmeid pea 1,4 miljoni isiku kohta.

Samal aastal annab aga riigikontroll e-tervise süsteemile hävitava hinnangu.

E-tervis kui majanduse vedur

Ideaalis võiks aga e-tervisest saada Eesti majandust edasi viiv valdkond. Arengufondi andmetel võiks tervishoiusektor majandusest hõlmata koguni 20%, sest valdkond on väga lai ning sellega seostuvad paljud teised, kasvõi logistika või infotehnoloogia. Eesti jaoks on aga praegu põhiküsimus selles, kuhu e-tervises spetsialiseeruda.

Just spetsialiseeruda, sest ehkki Eesti suur tugevus on arenenud IT-sektor ja ühiskonna suur vastuvõtlikkus uuendustele, on tervisevaldkond väga kallis ja Eesti rahakott sisaldab maailma tegijatega võrreldes üksnes üksikuid münte, paberrahast rääkimata. Ka on tervisevaldkonna uurimis- ja arendustööde kulude osakaal Eesti tervishoiu kogukuludes kaks-kolm korda väiksem kui EL-is keskmiselt. Väikeste mahtudega on suurelt tippu jõuda keeruline. IT-visionäär Linnar Viik tõi näiteks Soome, kes teatud investeeringud tervisetehnoloogia uurimiseks lõpetas, sest teadustegevus ei jõudnud sel alal kümne kõvema tegija sekka – Soome mahud tervisetehnoloogiasse investeerimiseks on aga palju suuremad kui siin.

Eesti rahakott sisal- dab maailma tegija- tega võrreldes üksnes üksikuid münte.

Nii näeb Arengufond Eesti võimalust pigem üksikutes tehnoloogiates või nii-öelda prototüüpriigiks olemises, sest selleks on Eestis vajalik IKT taristu ja uute lahenduste kasutamise ja juurutamise kogemus olemas. Kõnealuses kontekstis on võimaluseks ka Euroopa Liidu direktiiv patsientide piiriülese liikumise kohta, mis jõustus 2013. a lõpust.

Eesti e-tervise edulugu takistavad paljud väljakutsed. Ehkki täht „e” viitab e-tervises infotehnoloogiale, ei ole IT e-tervise juurutamises põhiprobleem. Palju suurem küsimus on märkimisväärselt suur töö andmemudelite, tööprotsesside ja töökorralduse või raviskeemidega. Peale selle on probleem ka õigusloomes, sest Eestis puudub suur hulk riigi kehtestatud standardeid ja reegleid tervisesüsteemide haldamiseks.

Eestis puudub suur hulk riigi kehtestatud standardeid ja reegleid tervisesüsteemide haldamiseks.

Veel on puudus ka analüüsidest. Hoolimata Eesti edumeelsusest igasuguste e-tehnoloogiate vallas pole meil põhjalikke ega detailseid e-tervise kulutõhususe ja mõjude analüüse (nt digiretsepti rakendamise mõju kohta tervishoiu tööprotsessidele ja kulude kokkuhoiule, digipiltide kulutõhususe ja tööprotsessi mudeli mõju hindamine jne, aga ka vajaliku hindamismetoodika väljatöötamine edasisteks rakenduste analüüsiks või prognoosimiseks). Selle puuduse tõttu ei saa ka tulemusi hinnata ega e-tervise lahendusi väljapoole Eestit müüa.

Arstid e-tervist ei armasta

Viimaseks on küsimus jälle rahas, sest isegi kui süsteemi arendamiseks vajalikud investeeringud tehakse, ei hakka need kohe ära tasuma. Ka on petlik põhimõte, nagu vähendaksid e-tervise lahendused tervishoiukulutusi. Pigem on pärast investeeringuid ja struktuurseid muudatusi võimalik kulutuste kasvu ohjeldada. „Seni, kuni Eesti tööjõukulud on tehnoloogiaga võrreldes suhteliselt väikesed (tervishoius on meditsiinitehnika ja tehnoloogiate juurutamine võrreldes arstide ja õdede palkadega väga kallis), pidurdab see kulutõhususe suunas liikumist,” kirjutab arengufondi viimane raport e-tervise kohta.

Kogu ettevõtluse aspekti juures on aga võib-olla suuremgi küsimus, kuidas saavad e-tervisega hakkama arstid. Hoolimata sellest, et nad näevad e-tervist vältimatu ja vajaliku tulevikuna, ei ole nad praeguse olukorraga sugugi rahul. Veel enam, senised lahendused on nende tööd pigem keerulisemaks muutnud. Perearst Reet Laidoja sõnul töötavad praegustest lahendustest normaalselt ainult digiretsept, e-tervisetõend ja e-konsultatsioon – teised rakendused on arstile pigem tüliks.

Laidoja selgitas, et ehkki teoreetiliselt peaks arsti kohustus olema juba visiidi ajal patsiendi andmeid arvutisse sisestada, et luua elektrooniline haiguslugu, mis hiljem ravile kaasa aitab, tegelikkuses asi nii ei tööta. Esiteks võtab andmete sisestamine ära üliolulise patsiendiga suhtlemise aja – ühele inimesele saab tohter pühendada 20 minutit, mille hulka peab mahutama tervitused, probleemi kirjeldused, läbivaatused ja diagnoosipanek, samal ajal äsja teada saadud andmeid arvutisse trükkides. Arstid tahaksid kogu tähelepanu pühendada patsiendile. Laidojaga nõustus ka arst Kalev Karu, kelle sõnul peaks visiitide ajal just patsiendiga suhtlemise aega pikendama, sest seda ravi osa ei saa arvuti kunagi asendada. „Arvuti ülesanne on vähendada arsti rutiinset tööd, ent inimsuhtlus jäägu arstile,” tõdes ta. „Ka on tegelikult mõttetu see, et mõõdan patsiendi vererõhku ja siis pean need andmed sisuliselt ühelt ekraanilt teisele ümber trükkima, vererõhu aparaat ja arvuti võiks juba omavahel ise ühenduses olla.”

Osa lahendusi on raske arstidele maha müüa

Eesti ettevõtja ja IT-spetsialist Jaan Tallinn (pildil) on enda sõnul investeerinud nelja tervisetehnoloogia firmasse, ühtlasi tõdeb ta, et haiglad ja arstid on uuendusi skeptilised vastu võtma.

„Idealistlikult tehakse toode ja mõeldakse, et see teeb meditsiinis revolutsiooni, ent lõpuks saab see ikka ravimifirmade abiliseks, sest haiglatele on seda niivõrd palju raskem maha müüa,” möönis Tallinn neljapäeval. Sama tõdes ka arste esindanud dr Kalev Karu, kelle sõnul näitavad uuringud, et arstid ongi keskmisest palju konservatiivsemad.

„Meid õpetatakse konservatiivseteks, sest inimeste tervisega ei tohi mängida. Uuringud näitavad, et kui meditsiinis tehakse mõni uus avastus või süsteem, läheb keskmiselt 13 aastat, et see arstide rutiini jõuaks,” ütles ta.

Ta ennustab arvutitele edu, sest juba praegu on need diagnooside panemisel 35% täpsemad kui arstid – arvuti mälu ja analüüsivõime on lihtsalt nii palju parem kui inimesel. Et aga arstid uusi lahendusi kasutama hakkaks, soovitab Karu „enda poolele” võita tunnustatud ja mainekad arstid – kui nemad asja heaks kiidavad, tulevad teised järele.

Liiga palju süsteeme

Laidoja tõi veel esile, et jõutud on olukorrani, kus arstid hakkavad andmeid sisestama alles õhtul koju jõudes. „Aga siis on palju juba ununenud ja süsteemi jõuavad lakoonilised ülestähendused,” ütles ta. Laidoja on andmete küsimuses kriitiline ka seetõttu, et tegelikkuses on neid vajalikul hetkel keeruline kätte saada. „Et patsiendi kohta midagi teada saada, pean kõigepealt ühte süsteemi sisse logima, siis pean minema teise haigla lehele ja sinna sisse logima, siis tahan teada viimaseid analüüsi tulemusi ja login järgmisesse süsteemi sisse ja siis selgub, et need andmed on hoopis eraldi dokumendi peal jne jne jne – see on meeletu ajakulu,” selgitas ta. Nii ootavad arstid pikisilmi andmete standardiseerimist. Jõudma peaks selleni, et inimese nimele klikkides näeks arst põetud haigusi, aga ka näiteks andmeid kaalu, vererõhu, võetud tablettide ja muu sellise kohta. Laid­oja sõnul oleks ideaalne variant kihiline ajajoone moodi moodustis, mis näitaks eri tüüpi andmeid kronoloogilises järjekorras. Ka võiks selline süsteem olla integreeritud digiretsepti andmetega, nii näeks arst juba ravimit välja kirjutades seda, kas ja kuivõrd võivad erinevad välja kirjutatud ravimid omavahel mitte sobida.

Jõutud on olukorrani, kus arstid hakkavad andmeid sisestama alles õhtul koju jõudes.

Paraku on aga praegu eri tasandi süsteeme paarisaja ringis, kusjuures sama funktsiooni lahendamiseks kasutatakse eri lahendusi. Seega on võtmekoht standarditud andmemudelite ja tööprotsesside kokkuleppimine, et oleks võimalik patsientide kohta kogutavaid andmeid ja raviprotsessi võrrelda ning vahetada digitaalselt – kas ennetuseks, diagnostikaks, raviks, teaduseks või statistikaks. Andmete standardiseerimist rõhutas ka Arengufondi tervisetehnoloogiate valdkonna juht Kaja Kuivjõgi, ent tema sõnul on siin vaja riigi tugevat kätt, sest kellegi teiseta neid teha ei saa. Riigi ülesanne oleks luua reeglid ja raamistik selleks, kuidas, kui palju ning missuguseid ja millise tehnoloogia ja süsteemidega peaks Eestis terviseandmeid säilitama, edastama ja haldama.

Tulevikus muutub ka patsient ise terviseandmete kogujaks

E-tervis ei ole üksnes arstide ja IT-ettevõtjate teema, sest mobiiliäppide ja muude nutikate vidinate ajastul satub inimese enda kätte rohkem terviseandmeid kui kunagi varem. Nii ongi küsimus selles, kuidas neid andmeid inimese tervise hoidmiseks ära kasutada. Ideaalmaailmas võiks asi välja näha nii, et kui nutikas seade mõõdab und, käidud samme, pulssi ja palju muud, võiks arst neile andmetele hõlpsalt ligi saada. Ent siingi on mitu aga. Esiteks pole sellised andmed praegu standardiseeritud, see tähendab, et need ei pruugi süsteemiti ühilduda. Teiseks haldavad andmeid eraettevõtted, kes ei pruugi olla huvitatud millegi niisama ära andmisest. Kolmandaks võib inimesele endale nutiseadme täpsusest piisata, ent arstile õigete järelduste tegemiseks mitte. Viimaks võivad seesugused andmed ka inimesi niisama paanikasse ajada. Perearst Reet Laid­oja tõi näite patsiendist, kellele jõusaalis joostes näitas aparaat südameriket, mees tuli muretsedes arsti juurde, ent tegelikult oli tegu tavapärase protsessiga, mille arst ära tunneb, ent aparaat mitte. Teisalt tõdevad aga arstid ja ettevõtjad, et tuleviku silmas pidades on inimeste enda kogutud andmed kindlasti positiivne samm edasi.