Nutika tarbeaia loomise kunst
Sellises köögiviljaaias, nagu on Lydia Veerisel Pärnumaal Libatses Võsavillemi talus, tahaks toimetada küllap iga potipõllumees.
Kasvuhoone uus hooaeg saabub tavaliselt aprilli algul. Siis külvab Lydia sinna redist, aedsalatit, salatkressi, tilli, rukolat, põldkännakut. Paari nädala pärast on kevadine vitamiinisalat juba omast käest võtta. Mai teisel poolel kolivad sisse tomatid-paprikad-tšillid-basiilikud-kurgid.
Moodsa kihtplastist kasvuhoone (7×3 m) koos seda ümbritseva avara puitterrassiga ehitas 2006. aasta varakevadel Lydia abikaasa Vootele koos nende kolme täiskasvanud pojaga.
“Suur terrass ja puidust käigurajad olid mehe idee. Olen väga rahul. Siin on hästi mugav toimetada ja korda hoida. Kasvuhoone taga on hoiukoht tööriistadele ja suvituspaik toalilledele, ees terrassil on mõnus kohvitada või teed juua,” kiidab perenaine oma meest nutika lahenduse eest, tänu millele on nüüd iluaia serval hubane ja kaunilt “sisustatud” aiatuba. Puitpinnad seovad kasvuhoone ja ürdiaia kokku üheks ruumiks, mida omakorda piirab hele võrestik. Aastate jooksul on puit läinud mõnusalt loodushalliks. Veeristel on ka põnev iluaed, aga sellest kirjutame edaspidi.
Hiljuti tegi Lydia oma elus kannapöörde: “Olin enne õpetaja, pensionile jäädes otsustasin aga uuesti kooli minna. Muidugi Räpinasse!”
Üle-eelmisel suvel Maakodu külaskäigu ajal oli ta aianduse eriala esimese kursuse õpilane, sjärgneval aastal haris end alternatiivtootmise vallas. “Siiani toimetasin aias niisama oma tarkuse järgi, aga nüüd uurin põhjalikult taime kasvutingimusi ja seda, mis sugukonnast ta on. Järgin viljavaheldust. Panen tähele haigusi ja saan kiiresti tegutsema hakata taimekaitsega. Mõistan aianduslikke termineid. Paljude asjade vastu on tekkinud suurem huvi, loen innukalt ja varasemaga võrreldes hoopis teise pilguga aiandusalast kirjandust. Räpinast on olnud hästi-hästi palju kasu.”
Õitsevad ürdid ja salatimustrid
Võsavillemi talu asub metsa sees lagendikul. See pole põline talukoht, vaid rajatud mõnikümmend aastat tagasi, kui Veerised Raplast Pärnumaale elama tulid. Kõrge metsamüüri vahel on hea tuulte eest varjatud koht, mida naudivad soojalembesed taimed. “Suvel oleme nagu katlas,” märgib perenaine.
Tarbeaed jääb aia päikselisemasse poolde, üsna elumaja lähedale. Nii on köögis toimetades väga lihtne lipsata tooma värsket salatikraami või muid aiavilju.
Üleminek iluaiast on sujuv, sest tarbeaia servale on perenaine istutanud maitse- ja ravimtaimi. Siin on rivi saialilli, koheva vaibana laiuvad pune, lavendel, kurgirohi. Veiste-südamerohi ja leeskputk ulatuvad kõrgele üle pea.
“Aias peab kindlasti kasvama ka koirohtu, estragonpuju, liivateed, iisopit, majoraani, sidrunmelissi, salveid, lõhnavat madarat, piparmünti, murulauku. Need püsikud on meil kenasti talvitunud, rosmariin on talvel toas aknalaual.”
Lydia räägib, kuidas ta ürte kasutab. Võtame näiteks leeskputke. Tema parim aeg on varakevadel. “Võtan noored lehed, kuivatan ära, peenestan ja segan meresoolaga. Maitsesool läheb supi sisse, annab just parajalt maitset. Samamoodi säilitan meresoolaga paljusid teisi ürte. Tegin erimaitseliste soolade hoidmiseks isegi väikesed linased kotid.” Stiilselt linased on ka Lydia pikk seelik ja pluus.
Ürte kasutab Lydia lisaks marinaadides ja maitseõlides ning kuivatab neid talviste taimeteede jaoks.
Kurgirohi levib tüütult, aga salati sees on tema sinised õied imeilusad. Salati võib teha ka ainult õitest: saialillest, kurgirohust ja mungalillest. “Olen aastaid pannud tarbeaia peenardele ka suvelilli, et seal poleks igav ja oleks ikka värvi ka,” räägib Lydia. “Vootele ütleb, et sul on nagu Tootsi peenar, aga mulle just meeldib. See on ühtlasi ka looduslik kahjuritõrje: üks taim peibutab, teine peletab.”
Halli puitpõranda keskel püüab pilku efektne triibuline salatipeenar. Roheliste ja punaste lehtedega aedsalatitriipude vahel ilutseb siin-seal ka pitsilise lehestikuga misuuna ehk jaapani lehtnaeris. Muster on igal aastal uus: seekord tuleb ruuduline, kaks aastat tagasi kattis peenart aga punaste täppidega vöömuster.
Põnevaid taimi, mis viitavad perenaise taimehuvile, märkab kõikjal. Näiteks kasvab kasvuhoone taga õlikanep. “Seemned sain sõbrannalt, kes oli need ostnud ühest K-Rauta kauplusest. Proovin esimest aastat huvi pärast. Ilusate lehtedega kõrged puhmikud on väga kenad. Noori võrseid panin salatisse, suvel sai võrsetest teed teha.”
‘Malle’ on lemmiktomat
Tomateid läheb kasvuhoonesse 20 taime. Lydia lemmikuks on saanud Eesti hübriidsort ‘Malle’, millel on “väga ilusad ja maitsvad viljad ning ei ole haigusi”. Lisaks ‘Mallele’ istutab perenaine ka mõne kirsstomati. Tomatitele läheb istutusauku kaasavaraks mõni räim ja peenestatud munakoori. Suve jooksul saavad tomatid-kurgid-paprikad kosutuseks nõgeseleotist, sekka ka kanakakagraanulite leotist
“Sööme tomatid põhiliselt värskelt ära. Ühes maitserohelise segus kasutan tomatit. Kui on seeni, teen seene- ja tomatihoidist. Ideed tekivad siis, kui tomatihooaeg on käes. Olen katsetaja,” räägib perenaine. Kurkidest on perele meeldima hakanud lühiviljaline hübriidsort ‘Melody’, mida mahub kasvuhoonesse ronima 6–10 taime.
Kõige tavalisema vürtsbasiiliku taimed saab Lydia naabrinaiselt, ise kasvatab ta pisikeste heleroheliste lehtedega sordi ‘Minette’ ja tumepunaste lehtedega ‘Rosie’ istikud. “Oleme suured pestosööjad ja sinna kulub basiilikut palju.”
Kasvuhoones on koduaia rammus kompostmuld. Iga 2–3 aasta tagant veetakse labidalehe sügavune kiht välja, et saada ruumi uuele värskele kompostile.
Kasvuhoone-hooaeg lõpeb tavaliselt septembri lõpus. Siis lähevad kurgi- ja tomatitaimede jäänused lõkkesse, muu kraam komposti. Perenaine peseb pinnad rohelise seebi lahusega seest puhtaks ja nii jääbki majake puhkama.
Katsetused potiaias
Väljas kasvuhoone ukse ees terrassil on tore väike potiaed. Siin naudivad suve miniatuursed minitomatid ‘Vilma’ ja ‘Venus’, potitšillid, pisikeste lehtedega vürtsbasiilik ‘Minette’. Naabrilt saadud ampli-viinamari (sort teadmata) osutus väga magusaks ja saagikaks, see on Lydia lastelaste lemmik.
Ühes potis on rõõmsalt taevasse turritavate säravpunaste viljadega tšillipaprika. Temal on täiesti oma lugu. Lydia meenutab: “Ühel poja sõbral oli kodus väga vana tšillitaim, see oli aastaid edukalt toas aknalaual kasvanud. Võtsime seemet ja hakkasime ka ise väärt tšillit kasvatama. See taim siin ukse ees on üle elanud juba kolm talve. Kõik alati küsivad, et mis sort see nii vahva on. Tüütas ära kogu aeg vastata, et ei tea-ei tea. Nii panimegi talle Võsavillemi talu järgi nimeks Willem. Külvame teda igal aastal, et saaks ka teistele anda.”
Teravamaitselisi paprikaid (näiteks pikaviljaline ‘Long Red Cayenne’) kasvab ka kasvuhoones ja avamaal. Neid kulub perel palju toorelt toitudes pipra asemel, lisaks Lydia marineerib neid, säilitab õlis ja viinas ning kuivatab.
Ühes suures potis jäävad silma okaspuupistikud. On see koolitöö Räpina jaoks? Lydia vastab, et nad tõesti õppisid Andres Vaasa käe all okaspuid paljundama, siis tekkis huvi ka ise katsetada.
Kasvuhoone juures võrestikul kasvab Läti viinamarjasort ‘Zilga’. Nendest tegi innukas aiandusõppur sügisel samuti pistoksi, et head sorti kasvaks aias rohkem. Võrestikul on praegu kolm viinapuud ja elumaja seinal samuti kolm. “Esimese saagi saime 2013. aasta suvel. Hea lauamari on.”
Nutikad “aiavaibad”
Kasvuhoone taga läheb tarbeaed edasi. Siin kasvavad maasikad, sibulad, laugud, porgandid, oad, herned, kartul. On marjapõõsad ja viljapuud. Nii nagu ühes korralikus maa-aias olema peabki.
Peenarde vahel torkavad silma puidust ribad. Jälle hea lahendus, et takistada umbrohu kasvu ja et saaks kuiva puhta jalaga astuda.
Lähemalt uurides selgub, et lauajupid on kinnitatud mingile tundmatule materjalile, tänu millele võib “vaipa” kokku rullida ning ka ükski umbrohi ei saa laudade vahelt sisse pugeda. Tundmatuks materjaliks osutuvad vanad ekskavaatorilindid, mida kunagi kasutati lähedalasuvas dolomiidikarjääris. Vootele naelutas neile lauajupid peale. “Sügisel võtame ribad üles, peseme survepesuriga ära ja paneme talveks hoiule,” räägib Lydia.
Kohe näeme ka Vootele välja mõeldud kompostikasti, mis on nii täiuslik, et mugavamat lahendust ei oskakski ette kujutada. Komposter on kahekohaline – üks mahuti värske, teine küpse materjali jaoks. Ustel käib ülemine ja alumine osa eraldi lahti. Kuna ei pea üle serva küünitama, on mugav ladustada uut materjali ja saab hakata kasutama alumist kõige küpsemat kihti.
Õhustamine käib raudkangiga, sest jäätmeid ümber kühveldada on tülikas. Kangiaugud igatahes “töötavad”, sest vihmaussid möllavad isukalt laguneva olluse sees. Kompostikasti lähevad taimejäänused, köögijäätmed ja muruhake.
Võsavillemi talu köögivili ja ilutaimed kasvavadki ainult koduaia rammusa komposti peal, muud väetist pole vajadust neile anda.
Kompostikeskuse juures jääb silma ka arbuusikoor tigudega. Õhtul valab Lydia maiustama tulnud teod välja ja raputab neile peale peenikest soola. Just peenikest, sest siis ei pea aiapidajate põlisvaenlased pikalt piinlema. Jäme sool ei sobi, sest siis on surm aeglane. Varjulises aiaosas on tigusid palju ja aednikul pole valikut, kuidagi peab nende arvukust ju vähendama.
Lydia lemmikretsept
• 400 g tšillipipra kaunu
• 160 g suhkrut
• 1 sl soola
• 300 g vett
• 1 sl äädikat
Pange kätte õhukesed kummikindad. Lõigake piprakaunad pikuti pooleks, eemaldage seemned. Puhastatud tšillid lõigake pikuti ribadeks, pange sõelale ja sõel kaussi. Valage vähemalt kaks korda 1 liitri kuuma veega üle, kolmandal korral laske tšillidel vees 5 minutit liguneda.
Vahepeal tehke marinaad: segage potis kokku suhkur ja sool, lisage vesi ja keetke lahus valmis, lõpuks lisage 1 sl äädikat.
Pange tšilliribad purki ja valage marinaadiga üle. Sulgege purk kaanega ja laske jahtuda.
Jahtunud purk asetage külmkappi. Serveerida saab juba järgmisel päeval. Külmkapis võib vastu pidada vähemalt aasta.
