Ilusa küüslaugu saladus
Küüslaugul (Allium sativum) eristatakse põhiliselt kaht tüüpi sorte: putkumatud ja putkuvad. Putkuval küüslaugul areneb liitsibula keskelt välja õisikuvars, mille tippu moodustuvad väikesed sigisibulad. Taim õitsema ei hakka ja ehtsaid seemneid ei moodusta. Seetõttu kasutataksegi küüslaugu paljundamiseks kas küüsi või varrel tekkinud sigisibulaid.
Putkuvatel sortidel moodustub liitsibulas keskmiselt 6–8 ühes ringis paiknevat küünt, putkumatul küüslaugul on küüsi kuni 20, need on väiksemad ning paiknevad korrapäratult.
Sorte, mis alati õisikuvart ei moodusta, kuid võivad seda teha teatavates kliimatingimustes, nimetatakse poolputkuvateks.
Lisaks nimetatuile eristatakse veel tali- ja suviküüslauku. Eestis on levinud putkuvad talisordid ja putkumatud suvisordid, mujal maailmas esineb ka putkumatuid tali- ja putkuvaid suvisorte.
Meie kliimatingimustes tuleks eelistada taliküüslauku, kuna see annab üldiselt parema saagi, liitsibulad on tavaliselt kopsakamad ja küüned suuremad.
Suviküüslaugu saagikus jääb väiksemaks, kuna seda ei saa me piisavalt vara maha panna. Inglismaal ja Prantsusmaal istutatakse taliküüslauk novembris-detsembris ning suviküüslauk veebruaris. Seega on sealmail suviküüslaugu kasvuperiood pikem ja saak pea sama suur kui taliküüslaugul.
Arvatakse, et taliküüslauk on vängem. Tegelikult sõltub maitse eelkõige sordi omadustest ja mõningal määral ka kasvutingimustest (nt mulla väävlisisaldusest).
Taliküüslauku võib ka kevadel maha panna, kuid enamasti ei moodusta ta siis korralikku liitsibulat, vaid ühe või kaks suurt küünt. Mulda pandud taliküüslaugu küüs vajab jagunemiseks ehk uute küünte moodustamiseks umbes kuu aega jahedat perioodi, kus mulla temperatuur on +4…+5°. Kui ta seda ei saa, ei jagune ka liitsibul korralikult.
Vanu ja uusi sorte
Eesti koduaedades kasvatatakse enamasti taliküüslaugu sorte, mis pärinevad Ukrainast või Venemaalt. ‘Harkovski’, ‘Rostovi’ ja ‘Leningradski’ on tuntud juba nõukogude ajast, levinud on peamiselt nende kohalikud vormid.
Viimastel aastatel on Eesti aiandusfirmad pakkunud uusi Leedus, Poolas või Prantsusmaal aretatud sorte. Eesti Maaülikoolis on põllumajandusministeeriumi ja Eesti Teadusfondi (grant nr 7515) toetusel läbi viidud katseid, selgitamaks kasvatustehnoloogiate mõju küüslaugusortide saagikusele ning biokeemilisele koostisele.
Uuematest taliküüslaugu sortidest on Leedus aretatud ‘Ziemiai’ olnud meie kohaliku küüslauguga võrdse saagikusega. Sellel sordil on liitsibulas keskmiselt 6–7 valkja kattesoomusega küünt. Poola sortidest annab küllaltki head saaki violetse koorega ‘Harnas’.
Poola ja Leedu sordid on putkuvad, Prantsuse sordid kuuluvad poolputkuvate rühma. Prantsusmaal kasvatades nad tavaliselt õisikuvart ei moodusta. Maaülikooli katsetes aga põhjustas mullune pikaajaline kuumus ja sademete puudumine mitteputkuvatel sortidel siiski õisikuvarre arengut, mis vähendas nende saagivõimet. Viiest katses olnud sordist osutusid saagikamaks ‘Messidor’ ja ‘Germidour’.
Kõigist katses olnud sortidest olid Prantsuse omad mahedaimad, kõige kibedamaks osutus üks meie kohalik sort.
Rammusamas mullas suurem saak
Küüslaugule sobib kõige paremini toitaineterikas saviliiv- ja kerge kuni keskmise raskusega liivsavimuld, mis soojeneb kiiresti ega ole üleliia niiske.
Kasvukoht peaks olema valgusküllane ja umbrohupuhas. Haiguste ja kahjurite leviku vältimiseks ärge kasvatage samal kohal 4–5 aastat sibulaid, porrulauku ja teisi lauke, samuti muid liilialisi.
Küüslauk kasutab hästi orgaanilist väetist. Suurema saagi lootuses tasub teda kosutada taimse komposti või kõdusõnnikuga. Värske sõnnik ei sobi, see andke eelnevale kultuurile. Kui sõnnikut või komposti ei ole võimalik anda, tuleb kasutada mineraalväetisi.
Taliküüslauk pange maha sügisel septembri lõpus–oktoobri algul, suvisordid hiljemalt mai algul. Mida suuremad küüned mulda panete, seda suurema saagi saate.
Väikestest küüntest ja sigisibulatest areneb esimesel aastal jagunemata sibul, mis uuesti maha istutades annab juba korraliku saagi.
Koduaias on otstarbekas istutada küüslaugud 3–5realisse peenrasse, jättes ridade vaheks 15–25 cm. Sobiv taimede vahe reas on taliküüslaugul 10–15 cm, suviküüslaugul 6–10 cm.
Sügisel istutage küüned 5–6, kevadel 3–4 cm sügavusele. Olenevalt küünte suurusest ja istutustihedusest kulub neid 40–80 g/m2.
Kuigi küüslauk on suhteliselt külmakindel kultuur, võiks sügisel pärast istutamist katta peenra 3–5 cm paksuselt turba, komposti, kõdusõnniku või õlgedega, et kaitsta taimi lumeta talvel tugeva külma eest. Korraliku lumikatte puhul ei ole küüslaugul talvitumisega probleeme.
Algul nõuab niiskust
Taliküüslaugu peenral on kevadel esimeseks tööks väetamine ja samas ka mulla kobestamine.
Kõige lihtsam on kasutada kompleksväetisi, näiteks Cropcare 11-11-21 normiga 80–100 g/m2. Kogus sõltub mulla viljakusest ja sõnniku/komposti kasutamisest. Viljakal mullal või rikkalikult orgaanilist väetist saanud maal võib mineraalväetise normi vähendada poole võrra või sellest üldse loobuda.
Väga tähtis on hoida peenar umbrohust puhas ja jälgida, et kasvuperioodi esimesel poolel, lehtede kasvu ajal oleks küüslaugul rohkelt niiskust.
Kuival ajal tuleb taimi kasta. Hiljem niiskusevajadus väheneb. Liigniiskus on siis isegi kahjulik, sest pidurdab liitsibula valmimist ja halvendab säilivust.
Kui tahate saada võimalikult suuri liitsibulaid, murdke putkuvatel sortidel õisikuvars pärast selle ilmumist ära. See võib saaki suurendada kuni 30%.
Koduaias kasvavat küüslauku haigused ja kahjurid eriti ei tülita. Vahel võib siiski sibulakoi või -kärbes küüslauku kahjustada. Selle vältimiseks järgige viljavaheldust.
Küüslaugu kasvukoht peaks olema tuulele ja päikesele avatud, siis kuivavad lehed kiiremini ja haigused ei levi nii kergesti.
Koristusega ärge viivitage
Koristusküpsus sõltub sordist, ilmastikust, väetamisest, kastmisest. Enamasti tuleb taliküüslauk koristada juuli lõpus–augusti algul, suvisordid augusti lõpus–septembris. Küüslaugult saab saaki 0,5–1,5 kg/m2.
Õige koristusaeg on väga oluline. See on käes, kui lehed on kolletunud ja osaliselt kuivanud ning vars hakkab kuivama. Kergitage liitsibul hargiga üles ja tõmmake vartpidi välja. Seejärel laske küüslaukudel varjulises, otsese päikese eest kaitstud kohas kuivada.
Koristamisega viivitada ei tohi, sest siis võivad küüned maast üles võtmisel sibulakanna küljest lahti rebeneda ja liitsibul laguneb.
Pärast paarinädalast kuivatamist lõigake pealsed ära, jättes 3–5 cm pikkuse tüüka. Kui tahate küüslauku säilitada palmikusse punutuna, jätke pealsed lõikamata.
Kõige paremini säilib küüslauk temperatuuril 0…+3°, paras õhuniiskus on kuni 70%. Niiskes ruumis hakkab küüslauk juba paari kuu pärast kasvama.