Permakultuur ehk jätkuloomine on inimasustuse ja põllumajanduse/aiapidamise kavandamise viis, mis jäljendab looduses leiduvaid mustreid. (Põhjalikumalt lugege http://et.wikipedia.org/wiki/Permakultuur).

Juba esimene kursus muutis mu mõttemaailma

Klaudia van Gool on permakultuuri põhimõtete järgi elanud üle 20 aasta, mõni aeg tagasi hakkas ta pidama ka vastavaid koolitusi. Tal on keskkonnateaduste ja rakendusliku permakultuuri metoodika diplom.

Klaudia räägib, kuidas ta permakultuurini jõudis: “Kasvasin üles Hollandis, 25 aastat tagasi tulin elama Inglismaale Cornwalli. Maja ümber oli väike aed, algul ei osanud seal suurt midagi teha.
Kuna mul olid kaks tütart, kes nüüd on täiskasvanud, ei saanud ma minna aianduskooli. Teadmisi hankisin raamatukogust, nii leidsingi permakultuuri “isa” Bill Mollisoni raamatud. Pärast esimest permakultuuri kursust pühendusin sellele täielikult. Oma maalapil on hea väikselt tegutseda.
Juba esimene kursus muutis mu mõttemaailma. Ma ei ostnud enam ebavajalikke asju, eelistasin taaskasutatud esemeid, toidupoes valisin vähem pakendatud tooteid, et ei tekiks prügi jne.”

Suurim šokk − maad polegi hea kaevata

Klaudiale kui algajale aiapidajale oli täielik üllatus see, et maad ei ole soovitatav kaevata. Sügisel tegid seda ju kõik naabrid.

Klaudia: “Nüüd teen nii nagu loodus: ta ju ei kaeva, aga ikkagi kõik kasvab ja viljub. Katan peenrad rohuhakke, koorepuru, ajalehtede, papi või põhuga. Katte all algab vilgas vihmausside ja mulla väikeorganismide töö ning muld muutub kobedaks. 

Kaevama ei peagi: multš hoiab niiskust, selle all käib vilgas vihmausside ja mulla väikeorganismide töö ning muld muutub kobedaks. Lilleoru keskuse kasvuhoones.

Peenarde katmiseks taaskasutan ka basseini põhjas olnud vana katet, mida tõstan kohalt kohale. See on nii tugevast kummist, et pole paarikümne aastaga ära lagunenud.

Tõsi, permakultuuri aed näeb välja veidi metsikum oma multšide ja taaskasutatud asjadega, aga isegi klassikalises, ideaalselt korras Inglise aias saab neid põhimõtteid rakendada.”

Lemmiktööriist – sirbi moodi umbrohulõikur

Klaudial oli kaasas ka tema lemmiktööriist – sirbi moodi umbrohulõikur. Mõnusalt kulunud tööriist reedab, et seda on kaua ja palju kasutatud.

Tüütust naadist lahtisaamiseks soovitas Klaudia: lõika maha ja jäta sinnasamasse multšiks, mis hoiab niiskust, kaitseb umbrohu eest ning muutub lagunedes väetiseks.

Soovitus kehtib ka muu umbrohu kohta. Oluline on, et umbrohtu ei tohi õitsema lasta.

Võililli peab Klaudia aga aias väga kasulikuks: nad toovad mulla süvakihtidest üles mineraalaineid, mis taime lagunedes jäävad komposti ning teised taimed saavad neid toitaineid kasutada.
Aga kuidas võidelda lehetäidega? Permakultuuri aluseks on ju mitmekesisuse säilitamine. Keemilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata, kuna need tapavad lisaks kahjuritele ka kasulikud putukad.

Klaudia soovitab: “Tooge aeda lepatriinud, kelle toiduks on lehetäid. Lepatriinude ligimeelitamiseks istutage-külvake lilli. Jätke talveks aeda lehti jm risu, et nad saaksid selle all talvituda. Kahjurite vastu kasutage taimeleotisi.”

Aia tsoneerimisest rääkides ütles Klaudia kena mõtte: “Permakultuur, see on kasulike suhete loomine.”

Näiteks säilitage krundil ka looduslikke alasid, kuhu te oma tegevusega ei sekku. Siis on teil kahjurite tõrjel abiks nende looduslikud vaenlased, putukad, väikeloomad ja linnud.

Kui võimalik, pidage parte, et tigudest ja nälkjatest vabaneda. Rajage tiigi ette köögiviljapeenrad, sest kui pardid lähevad sealt läbi ujuma, pistavad nad ühtlasi nahka ka ettejäävad limused.
Ürdipeenar rajage võimalikult köögi lähedale, sest sealt on vaja kogu aeg midagi võtta, muidu kõnnite mõttetult palju.

Õppige tundma oma aia mikrokliimat ja mullastikku. Ärge võidelge loodusega, vaid leidke igale taimele õige kasvukoht.