Alla Petrova kinnitab, et koerad ei lähe peremeeste juurest ära isegi siis, kui peremehed neid halvasti kohtlevad. „See võib juhtuda puhul, kui koeral on valikuvõimalus: kui ta on saanud uue kodu, siis võib ta minna eelmist omanikku otsima. Kuid kui koera ainuke peremees on näiteks vägivaldne, võib koer ennast küll ära peita peremehe vihahoogude eest, aga kodust päriseks ta ära ei lähe.“

Alla toob välja kolm peamist põhjust, miks koerad hulkuma lähevad:

„Kõige sagedasem põhjus on instinktid: jahiinstinkt, suguinstinkt. Kui jahikoer märkab saaki ning on alustanud selle küttimist, ei ole teda võimalik peatada. Samuti läheb indlevat emast haistnud isasloom kas või läbi aedade.“

„Kodust lähevad ka väga iseseisvad loomad,“ toob Alla Petrova välja teise põhjusterühma. „Inimene kujutab ette, et tema koera „oma territoorium“ võiks olla nende aiaga piiratud koduõu, aga koer nii ei arva. Väga iseseisva koera territoorium võib olla palju avaram: see, mida ta pilguga suudab hõlmata, pluss kohad, kuhu teda jalutama viiakse. Selline koer ei „jookse ära“, ta läheb lihtsalt oma territooriumi kontrollima.“

Kolmandaks võib eraldi rühmana välja tuua hirmunud loomad. Kuuleme neist pärast iga aastavahetust, kuid vaid paugukartliku koera omanikud teavad, mida see tegelikult tähendab. Lõhkeb kuskil auto sisekumm – koer on paanikas; kukub midagi suurema mürtsuga maha – koer hakkab rihma otsas rabelema. Alla ütleb, et hirmu tõttu põgenevatel koertel on raske koju tagasi pöörduda, sest nad ei taipa, kuhu tormavad, ja eksivad seetõttu kergesti.

„Kui aga koer on kodust ära läinud maailma avastama ja tuttavaid otsima, see tähendab rahulikus meeleolus, võib üsna kindlasti loota, et kui temaga pole õnnetust juhtunud ning ta saab vabalt liikuda, tuleb ise koju tagasi. Linnas on koertel raske süüa leida, sellepärast naasevad nad ikka sinna, kust süüa saab.“

Võru loomade varjupaiga juhataja Merike Torm kinnitab, et kõige rohkem jooksevad koerad kodust ära kevaditi ja aastalõppudel. „Kevadel seoses emaste koerte jooksuaegade buumiga lähevad maailma avastama nii armuvalus emased kui isased koerad, aastalõppudel on peamiseks põhjuseks paugutamised ning omanike liigne keskendumine pidustustele ja alkoholile. Pahatihti soodustab ka paks lumekiht koeral koduaia ületamist.

Loomade koduspüsimisele aitab kaasa nende steriliseerimine või kastreerimine,“ paneb varjupaiga juhataja kõikidele loomaomanikele, eriti aga püsimatute loomade omanikele südamele. See puudutab nii isaseid kui emaseid loomi. „See on ka parim võimalus soovimatute loomapoegade sündi vältida.“ Aastatepikkune varjupaiga praktika on selline, et koeri-kasse on kahjuks endiselt rohkem kui neile sobivaid kodusid.
  
Alla rõhutab, et inimesed oleksid oma lemmikute suhtes tähelepanelikud: „Kui koer on hakanud tavapärasest erinevalt käituma, kas muutunud järsku agressiivseks või vastupidi, pelglikuks, ta on hakanud ennast peitma või põhjuseta ära jooksma, siis peaks temaga kindlasti arsti juurde minema, sest selline käitumine on sageli põhjustatud haigusest ja valust.“

Allal on selliseid kurbi kogemusi mitu, nii näiteks kuulas üks saksa lambakoer sõna periooditi, siis jälle ei kuulanud üldse ja isegi urises peremehe peale. Asja uurides selgus kurb tõsiasi – sellel koeral oli ajukasvaja.

Reeglid eri olukordadeks

Esimene reegel: kui koer läheb kaduma koduaiast, alustage otsinguid lähiümbrusest ja katsuge tegutseda läbimõeldult, mitte sahmida. Kõndige/sõitke läbi teie tavaline jalutusteekond. Kui tegu on isase koeraga, hankige infot, kas läheduses pole indlevaid emasloomi. Võtke ühendust varjupaigaga. Ja andke koerale võimalus koju tagasi pöörduda: jätke näiteks värav lahti. Helistage läbi tuttavad, ärge häbenege panna teateid tänavapostidele või kuulutada raadios.
Esimese reegli täiendus: kui teil on põhjust kahtlustada vargust, teatage kohe politseisse.
Esimese reegli parandus: kutsikaid ei tohi ülepea valveta jätta, ka aiaga piiratud koduhoovi mitte

Teine reegel: kui koer läheb „saaki“ taga ajama, kaob teil silmist ja ei kuuletu kutsele, ärge hakake teda kohe taga ajama (te ei jõua niikuinii temaga sammu pidada), vaid jääge ootele.

Teise reegli täiendus: võib juhtuda, et koer kaob täiesti võõras kohas (näiteks on sõbrad teid äsjasoetatud maakodusse külla kutsunud). Oletame, et teie koer on metsas jänese jälje üles võtnud ja kaduma läinud.

Alla Petrova soovitab juhtudel, kui on arvata, et koer ei leia tagasiteed, jätta koerale tuttava lõhnaga esemeid (nt tema tekk, peremehe jope, kampsun), mida koer seostab koduga, mitmesse kohta maha ja siis käia perioodiliselt neid „maamärke“ kontrollimas.

Teise reegli parandus: seaduse järgi võivad metsas lahtiselt liikuda ainult teenistuskoerad teenistusülesannete täitmisel ja jahikoerad jahi ajal.

Kui koer ehmub ja paanikas plagama pistab, siis tuleks käituda vastupidiselt 2. reeglile. Siis ei ole ootamajäämistest mingit abi, sest hirmunud looma võib ehmatada järgmine pauk (kujutlege aastavahetuse tulevärki). Sellisel juhul tuleks püüda looma silmas pidada nii kaua kui võimalik ja talle järgneda, et näha, mis suunas ta liigub. Iga loom käitub stressiolukorras isemoodi, aga kogemused paugukartlike koertega on näidanud, et abi võib olla hõikumisest (koer tuleb turvalise hääle peale) või sellest, kui otsingusse kaasatakse teisi koeri, kes on hirmunud koerale tuttavad ja n-ö autoriteedid.

Kolmas reegel, mis on kõigist reeglitest üle, ilma igasuguste täienduste, paranduste ja vabandusteta: LEMMIKLOOMAL PEAB OLEMA KIIP JA SEE KIIP PEAB OLEMA KANTUD REGISTRISSE.

Kastreerimine/steriliseerimine

Merike Tormi kogemused varjupaika sattunud isaste koerte kastreerimisega näitavad, et enamasti muutuvad opereeritud loomad leebemaks, kuulavad paremini inimeste sõna ning muutuvad sallivamaks teiste koerte suhtes. Samuti väheneb neil instinkt indleva emase lõhna suunas tormata – hormoonid ei sunni enam takka. Siiski ei pruugi neil loomadel, kes on aastaid harjunud isepäi jalutama, rännukihk päriselt ära kaduda. Parima tulemuse saab, kui lisaks kastreerimisele minna koeraga kogenud koolitaja juurde. 

Need, kes kõhklevad, kas koera kastreerida või mitte, võivad lasta loomaarstil teha koerale nn keemilise kastreerimise, kus naha alla paigutatud kapsel pärsib isaste koerte sugutungi ligi pooleks aastaks.

Raadiopiire

Abi võib olla ka nn nähtamatust aiast, raadiopiirdest, mida Eestis müüb näiteks firma Drammofon. Piire koosneb juhtmest, millega piiratakse territoorium, kust väljapoole loom minna ei tohi. Koerale pannakse kaela rihm, mille küljes olev karbike on nn vastuvõtja. Kui koer läheneb juhtmele, edastab juhe signaali kaelarihma ja koer saab esmalt piibitava hoiatuse; kui ta sellele ei kuuletu, väikese sutsaka. Imet siiski oodata ei tasu. Oht on selles, et indlevat emast haistes tormab isane saadud nähvakatest hoolimata „looduse kutsel“ läbi aia, aga pärast ei julge tagasi tulla.

Parima tulemuse annab raadiopiire koos korraliku aiaga – koer ei tiku üle aia ega kipu ennast selle alt läbi kaevama. Selline piire on kõvasti abiks ka siis, kui tegu on väga suure territooriumiga. Muidugi on vaja koera selle rihmaga harjutada, õpetada ja õige käitumise eest kiita, asja hõlbustab see, et niisuguse piirde ostjale on ka DVD-l õpetus kaasa anda.

Kindlustusehitised

Merike Torm on oma töös kokku puutunud koertega, kes ronivad ka kahemeetrisest aiast üle nagu kassid. Sel puhul on abi kavalusest – aia ülemine osa tuleb ehitada sissepoole kaldega. Aia alt kaevajaid ohjeldab aiaaluse betoneerimine.

Kuidas aidata omanikuta koera?

Ükski omanikuta liikuv koer pole normaalne nähtus, kuigi kahjuks leidub inimesi, kes arvavad, et koer võib iseseisvalt maailma uudistamas käia. Ent mitte alati pole omanikuta koera nähes mõtet kohe varjupaika helistada.

„Kui koer kaob sama kiirelt, nagu ta ilmus, pole varjupaigal selle infoga, et koera nähti seal või seal, midagi peale hakata,“ räägib Merike Torm. „Selleks ajaks, kui varjupaiga auto kohale jõuab, võib loom olla juba kilomeetrite kaugusel või oma kodus tagasi. Varjupaigale tuleks anda võimalikult täpselt teada koera asukoht ning oodata koos koeraga varjupaiga auto saabumist.“
Merike Torm soovitab varjupaika helistajal hoida koer oma vaateväljas ning püüda võimaluse korral temaga kontakti luua looma sõbralikult kõnetades, ettevaatlikult liginedes, ning kui on, siis ka mõnd söögipalakest pakkudes. Kontakti luues tuleb olla väga ettevaatlik. Nii mõnigi koer, kes on segaduses, ei pruugi inimest usaldada, ja kui inimene tundub talle liiga pealetükkiv, võib loom kas pageda või isegi rünnata – sõltub looma iseloomust ja varasematest kogemustest.

Kui loom on nii sõbralik, et õnnestub ta kinni püüda, võib tema kiibi tuvastamiseks minna lähimasse loomakliinikusse või varjupaika.

Maakohas, kus pole täpselt teada, milline varjupaik seda piirkonda teenindab, saab abi omavalitsusest, aga kui see juhtub kinni olema, siis ka hädaabinumbrilt.

Kuigi maale püütakse mõnikord liigseid loomi lihtsalt „ära sokutada“ neid looma jaoks tundmatus kohas maha jättes, rõhutab Merike, et mitte iga küla vahele ilmunud koer pole alatult hüljatud. Ta räägib juhtumist, kus vanamemme õuele ilmus autolt löögi saanud koer, kelle too oma koduõuele ketti pani. Siiralt uskudes, et teeb loomale head, sai memmeke hakkama hoopis karuteenega: mõne aja pärast külla sõitnud noored sugulased teatasid vigastatud ja armetus seisukorras loomast varjupaika, ning kohe, kui varjupaiga kodulehele koera pildid üles said, ilmusid välja ka looma omanikud, kes olid teda otsinud ja oodanud kogu see aeg, mil koer kadunud oli.
„Panen kõigile südamele, et kui kuskile on ilmunud mõni võõras koer, teavitage kindlasti varjupaika. Sel koeral võib olla kodu, kus tema pärast südant valutatakse ning pisaraid valatakse,“ räägib Võru varjupaiga juhataja Merike Torm.