Vaata, need on 12 enimlevinud aianduslikku müüti
Müüt nr 1: “Soovin hooldusvaba aeda.”
Sellest võib vaid unistada, sest isegi asfalt vajab hooldust (nt lehtede, liiva, prahi pühkimist), kõnniteedest ja murust rääkimata. Hooldamise lihtsusele ning võimalikkusele tuleb mõelda juba aia planeerimise ajal.
Müüt nr 2: “Mida rohkem muru, seda vähem on aias tööd. Taimi olgu võimalikult vähe!”
Muru on aias just kõige töömahukam: suvel on vaja seda vähemalt üks kord nädalas niita, soojal ja vihmasel ajal rohkemgi. Vahele ei tasu jätta iga-aastast väetamist. Pikem muruniide tuleb kompostida või ära vedada. Sügisel peab murult riisuma puulehti. Kõige vähem vajab hooldust korrektselt ja õige tihedusega rajatud istutusala.
Müüt nr 3: “Peenravaip hoiab umbrohu eemal.”
Peenravaip ei päästa umbrohust. Kui aluspinnas on halvasti ette valmistatud, põimivad orasheina jm püsiumbrohtude juured end varsti tihedalt vaiba alumise külje külge, kuni leiavad võimaluse nina valguse kätte suruda. Kui peenravaiba pealispinda ei hooldata ning sinna koguneb viljakas pinnas, on kohe kohal ka seemnest paljunevad umbrohud.
Peenravaip ei lase taimedel areneda. Püsilillepuhmikud ei saa laieneda, kuna kangasse lõigatud augud jäävad väikeseks ja taim ei suuda ise ava suuremaks rebida. Näiteks iirised näevad peenravaiba sees välja väga mannetud. Kui siis aiapidaja veel väetab taimi väga ohtralt, on mõne aasta pärast käes aeg, kus aed tuleb uuesti rajada.
Peenravaip ei lase vihma- ega kastmisvett läbi korraga, vaid aeglaselt, tilkhaaval. Taimejuured hakkavad kogunema maapinna lähedale kanga alla, et need veepiisad kokku korjata. Talvel on pinnalähedastel juurtel suur oht külmuda.
Aastate jooksul peenravaiba lõimede vahel olevad pisikesed avaused ummistuvad ning lõpuks ei lasegi kangas enam vett läbi. Peenravaiba all muutub muld kuivaks ja elutuks. Selliselt kaetud pinnas on tihenenud ja õhuvaene ning seetõttu taimedele väga ebamugav kasvukeskkond.
Müüt nr 4: “Mingid taimed on head ja mingid pahad.”
Seda, et näiteks sabiina kadakal on halb väli, on võimatu tõestada. Valige endale taimi ikka selle järgi, mis meeldib ja sobib teie aeda, mitte eelarvamuste ega naabri jutu põhjal.
Müüt nr 5: “Põõsad ja püsikud sobivad üksikult muru sisse.”
See on neile äärmiselt ebasobiv kasvukoht. Muru käitub taime suhtes nagu umbrohi, võttes talt ära niiskuse ja toitained. Sellepärast ei suuda murus üksikuna kasvav püsilillepuhmik või väike põõsas teile näidata kunagi temalt oodatud ilu. Samuti on väga tülikas üksikute taimede ümbert niita.
Müüt nr 6: “Elupuid ja igihaljaid rododendroneid tuleb iga hinna eest kevadel katta.”
Kui puude kasvukohas varjavad keskpäevase tugeva päikese ära suured puud või mõni hoone, siis pole katmisel mingit mõtet. Küll vajavad aga esimestel aastatel kaitset lagedal alal kasvavad igihaljad taimed, sest tuul ja päike kuivatavad neid seal kevadel üsna korralikult.
Katmine on oluline siis, kui taimed istutati sügisel ning nad ei jõudnud korralikult juurduda. Kevadel istutatud igihaljaid puid-põõsaid pole järgmisel kevadel tavaliselt enam mõtet kevadpäikese eest kaitsta. Kui puid alati katta, siis taimed ei kohanegi meie kliima erisustega.
Tegelikku katmise vajadust tuleb iga olukorra puhul eraldi hinnata – seda pole mõtet teha igal juhul ja iga hinna eest.
Müüt nr 7: “Muru ja ilutaimi on vaja regulaarselt kasta.”
Tegelikult pole seda üldse vaja, kui muru ja istutusalade alused on õigesti rajatud ning on arvestatud sellega, et aia kastmine on pikas perspektiivis kulukas lõbu.
Kui hellitate taimed varakult kastmisega ära ja krundi aluspinnaseks on liiv või kruus, siis tuleb üsna tõenäoliselt edaspidi kasta igal palaval päeval, sest taimed on sellega harjunud ega suuda ise vajalikku vett hankida.
Aed tuleb teha selliselt, et see ei vaja kastmist rohkem kui rajamise ajal. Kui taimed surevad edaspidi kuiva tõttu, siis on haljastustööd valesti tehtud. Liivase ja kruusase aluspinnasega krundi saab muuta taimekasvuks sobivaks, kui enne korraliku mulla laialilaotamist rajada savisegune vahekiht. See muidugi suurendab kulutusi haljastustöödele. Kui aiapidaja vahekihti ei tee, peab ta edaspidi leppima pideva kastmise ja seega alalise püsikuluga.
Väga oluline on ka õige taimede valik ehk tuleb leida olemasolevasse kasvukohta sobivad liigid.
Müüt nr 8: “Taimed ei kasva, kuna on vähe väetist saanud.”
Asi pole väetamises, vaid õiges kasvukohas. Iga taim vajab just talle sobivaid kasvutingimusi, millega tuleb aeda rajades arvestada. Lopsakad ja niiskuslembesed liigid ei edene kuival ja vaesel pinnasel, päikest armastavad taimed käituvad varjus aga hoopis teisiti kui päikeselises paigas. Väga oluline on ka veerežiim, näiteks kuiva armastavaid taimi ei ole mõtet harjutada vees elama. Vahel mõjutab taimede kasvu pidevalt lõõtsuv tuul aga rohkemgi kui muud ebasobivad olud.
Müüt nr 9: “Pean oma taimi iga aasta väetama.”
Väetada tuleb siis, kui taimedel on näha märke mineraalainete puudusest. Kui väetada ilma mõõdutundeta ja igal aastal, siis aed n-ö kasvab üle ning vananeb kiiresti. Kiirelt vananevad ja võimsalt kasvavad puittaimed vajavad pidevat hoolduslõikust ning pea iga kolme aasta järel noorenduslõikusi. See suurendab oluliselt aiahoolduskulusid.
Pidev väetamine viib taimed vormist välja ja aed ei näe enam välja selline, nagu projektis oli planeeritud. Tähtis on kasutada rajamisel kvaliteetset istutussegu, mis annab taimedele hea stardi kasvamiseks, edasi peaksid nad ise hakkama saama.
Müüt nr 10: “Pärast jaanipäeva ei saa enam istutada.”
See on üks kõige tobedamaid aianduslikke müüte üldse! Istutada saab aasta ringi, lihtsalt talvel on seda raske teha, kuna labidas ei lähe maasse. Seega on parim istutusaeg siis, kui suudate taime jaoks augu kaevata. Suvel istutatud taimed vajavad natuke rohkem hoolt kui kevadised-sügisesed istutused, sest kuiva ja kuumaga tuleb neid rohkem kasta.
Müüt nr 11: “Mul on aias mulda küll, uut mulda pole vaja.”
Enamasti vajab rajatav aed juurde uut pinnast. Üks põhjus on see, et ehitajad on kogu kunagise väga hea pinnase õuele segi pööranud ning seganud seda siludes sinna sisse ka betoonijääke ja muud ehitusprahti. Või siis on krundil taimekasvuks ebasobiv aluspinnas: vett läbilaskev rähk ja liiv või vett kaua aega hoidev savikas maa või isegi sinisavi. Siis tuleb rajada vahe- ehk kandev kiht, alles seejärel laotada laiali pealmine kiht sõelutud mullast. Seda kõike pole võimalik teha olemasolevast huumusrikkast peenramaa mullast. Haljastuse alus on õiged materjalid pinnasetöödel, vaid siis saab rajada kauni aia aastakümneteks.
Müüt nr 12: “Aia rajamine on kallis.”
Aia rajamine sõltub väga paljudest teguritest, seega on ka piisavalt võimalusi kokkuhoiuks. Asi, millelt kindlasti kokku hoida ei tohi, on nn mullatööd – ilma eeskujulike ja sihipäraste pinnasetöödeta ei sünni kaunist aeda. See on nagu majale vundamendi rajamine, ilma ei saa seda ehitada.
Kokku hoida saab taimede suuruse ja sortide valikul: suuremad istikud ning uued ja kaitsealused sordid on kallimad. Konteinertaimedest märksa odavamad on paljasjuursed istikud, mida saab osta-istutada kevadel ja sügisel. Kulusid aitab hajutada seegi, kui rajate istutusalad järk-järgult aja jooksul, mitte kõiki korraga.
