7 väärt lauaviinamarja
Enamasti kõiki häid omadusi ühel sordil pole. Pigem kipub olema nii, et sort on kas igati vastupidav ja saagikas või siis suure, ilusa ja imemaitsva viljaga – ent seda kõike mitte ühekorraga.
Ometi leidub ka vastupidavate ja vähenõudlike sortide seas selliseid, kelle marju uhkusega lauale anda võib. Ja nagu ma varemgi mitmel pool rääkinud-kirjutanud olen, ei ole viinamarjasordi külmakindlus meil tegelikult üldse nii oluline, kui üldiselt arvatakse. Palju tähtsam on hoopis varasus.
Lauaviinamarja sordiomaduste pingerida on minu arvamust mööda järgmine.
• Saagi kvaliteet. Peatähtis on maitsev, söömisel vaevutajutava kesta ja väheste seemnetega või üldse seemneteta mari, mis ei kaldu lõhenema.
• Valmimisaeg. See olgu varane või väga varane, et sordiomane hea maitse ka pisut kesisema suvega välja kujuneda jõuaks.
• Haiguskindlus. Eesti oludes on eriti tähtis vastupanu hahkhallitusele. Sellele tõvele vastuvõtlikke sorte kasvatades võib mõne niiskema suvega saagist suisa ilma jääda. Jahukaste ja ebajahukaste on meil õnneks (veel?) harvad külalised.
• Külmakindlus. Kuna viinapuu saab alati talveks kinni katta, ei ole tegelikult olulist vahet, kas sort talub kahjustusteta –20° või –28º, korraliku saagi saamiseks vajab ta ikkagi talvekatet. Katmata talvituvad Kesk-Eestis kenasti vaid mõned üksikud sordid, kellele isegi –35º veel haiget ei tee (nt ‘Zilga’ ja ‘Hasanski sladki’).
Magusaim oli mullu ‘Zilga’
Ja just ‘Zilgale’ ma nüüd kiitust laulma hakkangi. Tõele au andes olen seda sorti seni vanade eelarvamuste tõttu lauamarjaks liiga kitsilt soovitada tihanud, kuigi ise juba mitmendat aastat aiva söön ja endamisi kiidan.
Siiani olen ‘Zilgat’ reklaaminud eelkõige kui saagikat ja äärmiselt vastupidavat sorti, kes ühelgi aastal ka hooletut aednikku päris saagita ei jäta. Olen teda ikka ja jälle soovitanud just õue istutada, et hoida kasvuhooneruumi, mida niikuinii alati napib, paremate sortide tarvis. See on muidugi õige – lõunaseina ääres kasvatamiseks ta tõepoolest üks väärtuslikumaid sorte ikkagi on.
Mulluse viinamarjasaagi juures jäin aga tõsiselt mõttesse, et mispärast ma siis seda sorti kasvuhoonesse istutamiseks ikkagi pigem laidan, kui ta meil endal ometi just seal (talveks maha võetava kilega kasvuhooneis kasvavad meil kõik sordid koos) ongi ning ilusat, suurt ja väga maitsvat marja annab.
Tõepoolest – nii tari kui mari on ilusad suured ja maitse imehea: mõnus magus meeldiva vürtsi ja paraja happega.
‘Zilga’ suhkrusisaldus tõuseb näiteks kilemajas ka kehva suvega vähemalt paarikümne protsendini ja soodsal suvel kõrgemale veel, mullu näiteks isegi 24%ni, mis talle meie aiandis lausa kõige magusama viinamarja tiitli tõi.
Maasikamaitseline ‘Somerset Seedless’
Magususe poolest jõudis ‘Zilgale’ mullu päris kannule seemneteta ‘Somerset Seedless’, kes muilgi aastail väga magusaks on saanud ning oma hõrgu metsmaasika maitsevarjundiga meil peaaegu et maitsvaima marja tiitlit hoiab.
See sort pole ei nii vastupidav kui ‘Zilga’ ega veel ka sama levinud mitte, ent nii talve- kui haiguskindlusega teeb ta enamikule meil tuntud sortidest silmad ette.
Häda kipub temaga siiski olema lubjarikastel muldadel (sama probleem on tegelikult ‘Zilgal’ ka) – seal ei omasta ta mullast rauda kuigi hästi, mistõttu lehestik kahvatuks ja saak nigelaks jääb. Liivasemal ja pisut hapumal mullal seevastu, nagu meie aiandis, kasvab ta aga suurepäraselt ning annab väga head saaki.
Kiire suhkrukoguja ‘Osella’
Juba esimesel saagiaastal võlus meid ära üks Eestis suhteliselt uus sort – ‘Osella’.
Pärast mullust, järjekorras kolmandat saaki julgen teda lauamarjana kasvatamiseks juba kindlalt soovitada. Esiotsa küll kasvuhoonesse, ent kui arvestada, et ta suhkruid kõigil kolmel saagiaastal kiiremini on kogunud kui ‘Zilga’ (mullu 8. augustil näiteks 14% ‘Zilga’ 13,6% vastu ja tunamullu 5. augustil 15% ‘Zilga’ 13% vastu), võivad riskialtimad kasvatajad teda, ma usun, küll üsna kerge südamega ka kuhugi lõunaseina äärde kasvama panna.
Seegi sort on väga vastupidav nii haigustele kui talvele. Eriti hästi paistavad tal talvituvat pungad ka paksu lumekihi aluse sulamaaga: talvel 2011/2012, mil meil enamikul sortidest üsna palju pungi paksu lume all hävis, tuli ‘Osella’ talvekatte alt peaagu kahjustusteta välja.
Tundlik on ta aga magneesiumipuuduse suhtes, mis teravamalt võib välja lüüa liivasematel muldadel.
Väga varane ‘Kosmonavt’
Ka ‘Kosmonavt’ näitas end nii möödunud kui ülemöödunud aastal vaid heast küljest, olles väga varane (hakkab ‘Zilgast’ kindlasti varem süüa kõlbama: nt 8. augustil 2013 oli ‘Kosmonavti’ suhkrusisaldus 15,7%, aga ‘Zilgal’ 13,6%), ilusa suure korrapärase tarja ning maitsva marjaga.
Hahkhallitus teda eriti ei kiusa ja marjad ei kipu lõhenema. Kirjanduse andmeil on sort siiski jahukastele ja ebajahukastele üsna vastuvõtlik. Talvekatet vajab ta kindlasti, ent seda vajab meil ju enamik sorte.
Tume ‘Liiso’ ja hele ‘Ciravas Āgra’
Varasuse ja väga maitsva viljaga on kahel viimasel aastal silma hakanud Eestis Lija Kaska aretatud tumeda marjaga ‘Liiso’ ning lätlaste heledaviljaline ‘Ciravas Āgra’.
Kahel viimasel aastal olemegi viinamarjahooaega just nende sortidega augusti esimestel päevadel alustanud, sest teised meil kasvavad sordid ja aretised on sel ajal veel söömiskõlbmatud.
Suhkrusisaldus (täpsemalt küll mahla kuivainesisaldus BRIX) oli 5. augustil 2012 ja 8. augustil 2013 ‘Liisol’ 16% ja ‘Ciravas Āgral’ 14%.
Nende sortide vastupidavuse kohta ei oska veel suurt midagi öelda, ent arvestades nende võrsete varajast ja kiiresti edenevat korgistumist, võib arvata, et talvekindlus on pigem hea kui halb.
Talveks võiks mõlemat kindluse mõttes ikkagi katta; eeldatavasti on ‘Liiso’ kui ristandsort mõnevõrra vastupidavam ja ‘Ciravas Āgra’ kui hariliku viinapuu sort pisut hellem.
Peaaegu ideaalne – ‘Arkadia’
Kui eespool kiidetud sordid võiksid kenasti kõik avamaalgi valmida – kasvuhoonest rääkimata! – siis ‘Arkadiat’, mille meelega viimaseks maiuspalaks jätsin, ei tihkaks ma veel sinna soovitada. Viljad ju väga soodsas kasvukohas ehk valmiksidki, ent meie seniste kogemuste põhjal ei tarvitse ‘Arkadia’ võrsed väga hästi korgistuda – ja avamaal korgistuvad nad ju kehvemini kui kasvuhoones. Korralikult korgistumata oksad aga ei talvitu ning see tähendab järgmise aasta saagist ilma jäämist või isegi kogu taime hukku.
Sorti ennast ei jõua ma aga nii palju kiitagi, kui ta vääriks: võttes arvesse kõik tema omadused, on mul oma praeguste kogemuste juures tõepoolest raske midagi võrdväärset kõrvale panna – nii marjade suurust, maitset ja välimust kui tarjade suurust, transpordikindlust ja põõsalsäilivust saab ainult kiita.
Lisame veel ‘Arkadia’ saagikuse ja varavalmivuse, ning olemegi saanud peaagu et ideaalse sordi!
Muidugi, kui nüüd uuesti maa peale tagasi tulla, peab ütlema, et talvekindlus võiks parem olla ja võrsed kiiremini korgistuda.
Kuna ‘Arkadia’ on üks neid sorte, kes end sõna otseses mõttes surnuks võib kanda, tuleb enne tema õitsemist süda kõvaks teha ja vaim valmis sättida, et pooled või vaat et rohkemgi õisikuist eemaldada. Seda tuleb teha kindlasti juba enne õitsemist. Igale viljavõrsele tohib jätta vaid ühe õisiku, asendusvõrsele aga mitte sedagi! Õisikute hulka vähendamata valmistab sort kasvatajale tõenäoliselt suure pettumuse – mari jääb väiksemaks ega saa magus ning taim vaid kidub.
