Õdus olemine variseina varjus
Pergolad ehk postidele toetuvad varikäigusõrestikud, millel kasvavad vääntaimed, on olnud läbi ajaloo üheks aiakujunduse armastatuimaks elemendiks. Viinapuuväätidesse uppuvad varikäigud, kuhu keskpäevase leitsaku eest varjuda, on eriti iseloomulikud Lõuna-Euroopale. Ent ka põhjamaa aedades on pergolad ja variseinad õdusate äraolemiskohtade loojatena hästi vastu võetud.
Kuidas varikäik aeda sobitada?
Klassikaline pergola on postidele toetuvatele taladele kinnitatud püstistest laudadest sõrestik. Tavaliselt on pergolal lihtne puitkonstruktsioon: ühtlase intervalliga ritta asetatud postidele kinnitatakse pikitalad ning neile omakorda püstised lauad sedasi valitud vahega, mis aitab ära varjutada keskpäevased päikesekiired.
Puitpergola teevad piisavalt jäigaks tapitud diagonaalid posti ning tala vahel. Samuti tapitakse ristlatid taladele.
Tegelikult polegi pergola tarindus nii tähtis, kavandamine on loominguline tegevus ja valikuvõimalusi üsna palju. Seadke fantaasialendu pigem selle järgi, kuidas uus aiarajatis sulab kokku hoonetega. Ma ei kujuta hästi ette, et ümarpalgist tahumata sõrestik sobiks elegantse funk-elamu juurde, roostevabast terasest peente metalltrossidega läbipõimitu oleks jälle võõrastav lihtsa talumaja aias.
Efektse pergola võib huvitava kujunduselemendina, mis annab lagedale õueruumile kohe ka kõrguse mõõtme, jätta hoopis taimestamata.
Enamasti kuuluvad varikäigu juurde siiski mööda poste rõhtlattide poole väänduvad ronitaimed.
Pergola saab aeda paigutada kahel põhimõttel. Kui kasutate seda varjulise lehtlana, siis sobitage pergola kokku istumiskoha, grilliplatsi või terrassiga.
Selleks et pergola all oleks mõnus toimetada, kavandage varikäigu kõrguseks 2,2–2,5 m – siis ei mõju sõrestik rõhuvalt. Väikseim mugav laius ei ole kindlasti alla meetri. Et kaks inimest saaksid varikäigu all aga kõrvuti kõndida, peaks selle laius olema u 1,8–2 m. Üldiselt mõjub paremini selline pergola, mille pikkus-laius ei ole päris võrdne, vaid need erinevad ⅓–1/5 pikkusmõõdu ulatuses.
Meie niiskes kliimas võiks osa pergolast – näiteks istumispaikade kohal – olla kaitsva kattega. Kui te ei taha õhulist struktuuri katusega rikkuda, kasutage läbipaistvaid kattematerjale. Kaugvaates ei pääse need üldse mõjule ning pergola alla ei teki ka lisavarju. Eriti otstarbekas on kaetud pergola hoonetega seotud istumiskohtade juures.
Kui istumise-olemise koht on teil elamuga seotud, mõelge hoolega läbi pergola ja maja kokkusobivus, konstruktiivsed lahendused, värvus, ühendamine, liikumine hoonesse ja aeda. Ehitatav struktuur peab ju majalegi olema kaunistuseks, mitte näotuks rudimendiks.
Laiuse-pikkuse valik on küll üsna vaba, kuid istumiskoha puhul tasub arvestada, et laud koos nelja tooliga mahub hädapärast 3,5 x 3,5 m suurusele pinnale, mugavalt saab liikuda, kui ruumi on 4–4,5 x 4–4,5 m. Kui sätite pergola alla ainult pingi või paar aiatooli, saate hakkama alaga 2,5 x 3 m.
Pergola aitab hästi kujundada ka igasuguseid üleminekuid aia eri osade vahel, näiteks võib see olla kaunile vaatele raamiks ning väravaks eesaiast tagaaeda või iluaiast tarbeaeda. Pergolaga kombineeritud võreseinale, mis seda ühelt või mõlemalt küljelt suleb, suunake ronitaimed jne. Varikäiguga saab huvitavalt lahendada ka hoonetevahelisi liikumisteid, kaaluge seda kohtades, kus aias tekib võimalusi “halja” koridori loomiseks.
Kui näiteks sauna või garaaži pääseb taimestatud arkaadi alt, siis loovad niisugused liikumisteed aias meeleolu ning tekitavad huvitavaid üleminekuid ühest ruumist teise. Lisaks saate aeda häid kohti ronitaimede kasvatamiseks ning nende ilu nautimiseks. Kui selliste pikemate varikäikude katusekatteks valida läbipaistev katuseplaat, on pergola kaitse all hea liikuda ka vihmase ilmaga.