Magusalt lõhnav sireliaeg taluaias
Kevadsuvel, kui kogu Eestimaa värvub sirelilillaks, on Suure-Kapsta talus eriti põnev aeg, sest noor sordisirelite kollektsioon muutub iga aastaga aina uhkemaks.
Kümmekond aastat tagasi leidsid Rutt ja Gustav Siniväli Pärsti mõisa lähistelt oma unistuste maakodu ja hakkasid laokile jäänud talukohta taastama. Suurte roosisõpradena kujundasid nad kõigepealt avarale õuele roosiaia, mida praegu käiakse juba üle Eesti imetlemas.
Kuid aiahuvilise jaoks on Suure-Kapstal muudki põnevat. Aastate jooksul on istutatud kümneid liike-sorte puid ja põõsaid, korralik kollektsioon on okaspuid, kontpuid, kaskesid. Kunagise mõisatalli varemetesse on kujundatud kiviktaimla, vanad maakivid laotud ilusateks madalateks müürideks.
Kuus aastat tagasi pühendus peremees sirelitele: “Mäletan lapsepõlvest, et neid kasvas iga maja juures. Ma ei kujuta ette maakodu ilma sireliteta. Suve üks kaunimaid aegu on ju siis, kui põõsad mattuvad õite alla ja õhus hõljub magus sirelilõhn.”
Gustav soovis näha aias õitsemas just sirelite uuemaid sorte, sest nende hulgas on tavaliste talusirelitega võrreldes rohkem värve ja ka õiekobarad on suuremad. Praeguseks on sorte kogunenud 14. Lisaks harilikule sirelile (Syringa vulgaris), mille põõsaid kõige rohkem, on olemas ka ungari sirel (S. josikaea), madjari sirel (S. × josiflexa) ja hüatsintsirel (S. × hyacinthiflora).