Kuidas saab aeda tõelise õitest lillevaiba?
Leeklilled on nii oma lehtede, kasvukuju kui ka vajaduste poolest üsna erinevad. Samuti varieeruvad liigid õisiku poolest, kuid nende üksik õis on üldiselt sarnane: kitsas putk alusel koos ratasjalt asuva viie kroonlehega, mis võivad olla terved või tipust sämpunud. Värvuselt on need roosad, valged, lillad, sinised või punased. Sageli on õie neelus kontrastseid värvilaike.
Ilmekust lisavad õiele viie tolmuka säravkollased tolmukapead, mis piiluvad õietupest välja. Viljaks on leeklilledel kupar, milles tavaliselt üks suhteliselt suur seeme.
Kõrgekasvulise aed-leeklille (Phlox paniculata) arvukad sordid on paljude lemmiklilled, ja enamasti eredad näited sellest, millise tulemuse võib anda mõtestatud sordiaretus. Suvelillena kasvatamiseks on perekonna kolmest üheaastasest liigist populaarseim suvi-leeklill (P. rummondii) oma mitmekesise sordivalikuga.
Tõelised õievaibad
Kevadised leeklilled on pärit enamasti Põhja-Ameerika idaosast, sest sealsed liigid ning nende sordid on aias kasvatamiseks vähenõudlikud. Lisaks on need lihtsalt paljundatavad ning erksavärviliste õitega.
Seevastu paljud kasvult väheldased, suhteliselt suurte, kuid mitte nii erksate õitega Põhja-Ameerika lääneosa mäestikest pärit leeklilleliigid on osutunud aednikele tõeliseks katsumuseks. Neid kasvatavad peamiselt floksifännid enda rõõmuks, arvestades vaevaga. Õnnestumise korral näeb neid muidugi taimenäitustel uhkeldamas.
Ühe leeklille kohta kehtib kindlalt ütlus, et heal taimel mitu nime: nõeljalehine leeklill e nõeljalehine floks e padjand-leeklill e padjandfloks. Sageli kutsutakse padjandfloksideks kõiki maapinda katvaid leeklilli, aga ametlikult on see eestikeelne taimenimi lisaks antud vaid nõeljalehisele leeklillele (P. subulata). Looduslikult kasvab nõeljalehine leeklill Põhja-Ameerika idaosa hõredates metsades ja mäestikes kuni 1200 m kõrgusel suhteliselt kuivadel, liivastel ja kivistel kasvukohtadel. Taime eestikeelsetele nimedele vääriliselt moodustavad nõeljate lehtedega lamavad varred madalaid igihaljaid padjandeid. Lehed on läikivrohelised ning paiknevad kimpudena. Õied on sämpunud kroonlehtedega.
Looduses ohustatud liigiks tunnistatud nõeljalehine leeklill on aianduses oma paljude sortidega üks maailma laialdasemalt kasvatatavaid püsikuid.
Sordil ’G. F. Wilson’ on hele-lillakassinised tähekujulised õied, kroonlehtede tippudes sügavad sisselõiked. See on rikkalikult õitsev ilus sort, mille noored kasvud ja õienupud on tumedad. Moodustab kohevama, u 15 cm kõrguse padjandi ning on varem tuntud ka tähtja leeklille
(P. bifida) sordina.
Sordil ’Emerald Cushion Blue’ on kuni 2,3 cm pikad niitjad lehed, õied helelillad. Sordi ’Temiscaming’ õied on tumeroosad purpurse laiguga neelu ümber, lehed kuni 2 cm pikad. ’Maischnee’ (sünonüümiks ’Snow Queen’) on valgete ratasjate õite ja heleroheliste kuni 1 cm pikkuste lehtedega tugev padjand.
Jaapanis on mitmel pool väga populaarsed aprilli keskpaigast juuni alguseni toimuvad padjand-leeklillede (jaapani keeles shibazakura) festivalid. Umbes 800 000 taime viiest sordist moodustavad Chichibu linnas Hitsujiyama pargis mitmele hektarile hiiglaslikud voogavad õitsvad vaibad, taustaks Fuji mägi. Samuti toimuvad festivalid näiteks Ota ja Misato linnas.
Kohevad kevadised
Kevad-leeklill (P. divaricata, sünonüümiks ka P. canadensis) kasvab looduslikult Põhja-Ameerika idaosa niisketel metsastel mäenõlvadel ja orgudes kuni 1000 m kõrgusel üle merepinna. Kevad-leeklille kasvukohaks on happelisemad ja neutraalsemad mullad, tema alamliik subsp. laphamii eelistab Põhja-Ameerika kesk- ja kaguosas lubjakiviseid muldi kuivematel aladel. Oma looduslikel kasvukohtadel on kevad-leeklill kuulutatud ohustatud taimeliigiks, seevastu aias kasvatatuna sobib kenasti ka vaasi noppida.
Kevad-leeklille taim laiendab end sõlmekohtadest juurduvate võsunditega. Õitsevad varred on kõrgusega 30–35 (vahel 45) cm. Lamavatel mitteõitsevatel vartel on talihaljad laiovaalsed lehed, mis saavad sügisel purpurse jume. Suvehaljastel püstisekasvulistel lopsakalt õitsevatel vartel on lehed süstjad-munajad. Lõhnavad õied on läbimõõduga u 4 cm, värvuselt helesinised, lillakad või peaaegu valged. Õite kroonlehed on tavaliselt tipust pügaldunud. Alamliigi subsp. laphamii õie kroonlehed on sügavama sinise värviga, tavaliselt tömbi või terava tipuga.
Kevad-leeklille sortidest on tuntud tugevalt pügaldunud õielehtedega ’Dirigo Ice’, kitsamate kroonlehtedega sordid ’White Perfume’, ’Clouds Perfume’ ja ’Blue Perfume’. Nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas juba 1940ndatel väga populaarseks saanud madalamakasvulise sordi ’Chattahoochee’ originaaltaim leiti samanimelise jõe orust Florida kirdeosas ning see arvatakse olevat alamliigi subsp. laphamii looduslik hübriid meelis-leeklille (P. amoena) või karvase leeklillega (P. pilosa). Rohkete auhindadega pärjatud sordil on heledad lavendelsinised õied karmiinpunase värvilaiguga keskel ning kitsamad karvased lehed. Sort on tunnistatud jahukastekindlaks.
Hübriidsed floksid
XX sajandi alguses ristas George Arends Saksamaal Ronsdorfi puukoolis kevad-leeklille ja aed-leeklille ning sai tulemuseks P. × arendsii e maakeeli Arendsi leeklille. Tänapäevaks on enamik neist hübriididest kadunud, sest mitte kõik ei osutunud talvekindlaks. Kuid ka mõne tänapäevase sordi juures on kindlalt teada, et tegu on just nende kahe liigi järeltulijatega. Tõeline pilgupüüdja on suvel rikkalikult õitsev Arendsi leeklille sort ’Miss Mary’ oma säravpunaste õite ja tumeroheliste lehtedega. Kõrgust on sel sordil umbes 50 cm.
Roomav leeklill (P. stolonifera, sünonüümiks ka P. reptans) kasvab looduslikult Põhja-Ameerika idaosas, peamiselt Apalatšide mäestikus. Kasvukohaks on tal seal hõredad lehtpuumetsad (sagedamini ameerika pärna ja kollase hobukastani all) 300–1400 m kõrgusel üle merepinna ning õitseb aprilli lõpus – juuni alguses. Taim katab maapinna leherosettidest välja kasvavate võsundite abil, mis juurduvad sõlmekohtades igal kokkupuutel pinnasega. Võsundi lehed on osaliselt talihaljad ning iga võsundi tippu moodustub uus leherosett. Talvituvad lehed muutuvad sügiskülmade saabudes punakamaks. Suvehaljaste õitsevate varte kõrgus on 15–25 cm. Õisikus on ca 6 magusalt lõhnavat õit läbimõõduga u 3 cm ja tavaliselt tervete kroonlehetippudega. Värvuselt võivad õied olla roosad, valged või sinised (nt sordil ’Blue Ridge’).
Lamav leeklill (P. × procumbens) on roomava leeklille ja nõeljalehise leeklille hübriid. Tuntuimad sordid on roosaõieline ’Rosea’ ja tumeroosade õitega kirjulehine ’Variegata’.
Vähenõudlikud padjakesed
Vaipja kasvukujuga leeklilli kasvatatakse pinnakatjana kiviktaimlates ja peenraservades, allavoogavana kivimüüridelt ja terrassidelt ning ausistutusena kallakutel. Kasvukoha suhtes on aedades enam levinud kevadel õitsevad leeklilled üsna vähenõudlikud. Hästi sobib päikeseline või poolvarjuline koht tavalise liivasema aiamullaga. Kevad-leeklill ja roomav leeklill edenevad metsataimedena paremini poolvarjulisel kasvukohal ning huumusrikkamal parasniiskel pinnasel.
Kui aed-leeklille sorte kimbutavad sageli lehtedel tahmlaiksus või jahukaste, siis tali- ja igihaljaid leeklilli enamasti vaid varakevadine päike. Hullema ärahoidmiseks võib üksikule taimele enese rahustuseks mõne kuuseoksa peale panna. Parim kaitse veebruari- ja märtsipäikese eest on kohev lumevaip. Mõnel eriti aednikuvaenulikul aastal õisi näpistavate hiliste öökülmade vastu ei anna ka kõige virgemal aednikul eriti midagi teha. Õnneks taastuvad taimed mõlemast õnnetusest tavaliselt üsna ruttu.
Kevad-leeklille ja roomava leeklille äraõitsenud õisikuvarred on hea ära lõigata vanade, aga korralike murukääridega.
Leeklilli paljundatakse enamasti taime jagades või mitteõitsevatest võsudest tehtud pistikutega, sest aianduses on leeklillede puhul enamasti tegu sortidega ning ka liigid hübridiseeruvad kambakesi koos kasvades kergesti. Seemneid annavad leeklille perekonna liigid suhteliselt kehvasti ja neist korraliku taime üleskasvatamine võib osutuda vaevanõudvaks.
Kevadel õitsevad leeklilled sobivad naabriteks paljudele teistele vähenõudlikele taimedele. Eriti nägusad naabrid on näiteks murtudsüdamed, jumalatelilled, kääbusiirised, kivirikud, kortslehed, bergeeniad, priimulad, maikellukesed jpt metsa- ja mäelilled.
Eredad õied Ameerikast
Leeklilled kuuluvad siniladvaliste (Polemoniaceae) sugukonda ja nende ainuke eestimaine sugulane on niisketel niitudel kasvav harilik sinilatv (Polemonium caeruleum). Tänapäevase taimesüstemaatika korrastamise käigus on leeklille e floksi perekonnas praeguseks juba üle 80 tunnustatud liigi ja töö selles keerulises maailmas korra loomiseks jätkub.
Looduslikult kasvavad leeklilled kahe erandiga vaid Põhja-Ameerikas. Üks erand on siberi leeklill (Phlox sibirica), kuid ka tema areaal ulatub Alaskani. Teine on P. richardsonii, mille põhiareaal on küll Põhja-Ameerika arktilistel aladel, kuid ulatub üle Beringi väina Tšuktši poolsaarele. Perekonna teaduslik ladinakeelne nimi Phlox tuleneb kreekakeelsest sõnast φλοξ, millega vanakreeka filosoof ja loodusteadlane Theophrastos tähistas kunagi leegitseva õievärviga taime. Tollal oli Ameerika alles avastamata ja see sõna käis hoopis tulinelgi (Lychnis) kohta. Esimesed teadmised leeklilledest jõudsid Euroopasse alles XVII sajandi teisel poolel.
