Nimetu tumeroosa seemik.

Hõredad kobarad, aga väga suured õied on ‘Maritil’. Silmatorkavalt kena on heleroosade õite ja tumeroosade õienuppudega ‘Laura’. ‘Mare’ on põnev aga selle poolest, et õielehed on alt heledamad. ‘Tiiu’ on tumeroosa, ‘Iivi’ säravalt vaarikpunane.

Lõbusate õiepropelleritega ‘Monika’.

Aavo Mägi lehitseb vihikut, kuhu ta on kirja pannud oma sordid ja seemikud koos kirjelduse ning hindega viiepallisüsteemis. Mõni eriti silmapaistev kasvandik on saanud hindeks koguni 5+. “Nüüd olen muidugi hulga nõudlikum kui vanasti,” märgib ta.

Väikese kobaraga seemikud langevad valikust kohe välja. Üleilmne suund on aina suuremate õisikute poole. Sirelikobarad ongi muutunud lausa hiiglaslikuks. ‘Johanna’ kobara mõõdud on näiteks 23 x 23 cm, ‘Tiiul’ 25 x 20 cm.

Roosakaslilla ‘Tiiu’ on hommikuti eriti särav.

Suurimad õied on aga ‘Isa Villul’ (2003) – läbimõõt kuni 3,5 cm.

Sirelite õievärvi on aretaja sõnul äärmiselt keeruline kirjeldada, sest varjundeid on lihtsalt nii palju. Raske ülesande teeb kergemaks kogu maailmas kasutatav värvikaart 300 tooniga, millel igaühel on oma number.

Aavo Mägi koos lemmiksordiga ‘Ema Juuli’.

Aavo Mägi: “Parimad seemikud on mind kõik värviga üllatanud, osadel on olnud mingi eriline sära. Olen märganud, et sireli värv päeva jooksul muutub. Näiteks ‘Tiiu’ on hommikul kuidagi eriti kirgas.”

Reeglina sireli õied pleegivad vanemaks saades. Aretuse suund on pleekimist vähendada ja venitada õitsemise aega pikemaks.

Sireli magusa lõhnata pole aga varasuves seda õiget tunnet. Igal sordil on oma lõhn, ühtedel nõrk, teistel tugevam. Eriti võimas aroom on näiteks ‘Monikal’. Samas tunnistab aretaja, et “mul pole aega nuusutada, lõhn on sekundaarne, olulisem on visuaalne üldmulje: kobara kuju, suurus ja õievärv.” Tähtis omadus on ka õitseaja pikkus ning see, kui vara või hilja õied puhkevad.

Kuus aastat ootamist

Puukoolis tolmlevad kõik põõsad vabalt, sest kunstlik viljastamine on aretaja sõnul liiga vaevanõudev. Valik toimub emataime järgi ning “vaid mesilased teavad, kes on isa”.
Õitsemise ajal saavad märgistuse põõsad, mille õite ja kobarate omadused annavad lootust, et järglaste hulgas võib olla üllatusi. “Kindlaid eesmärke mul pole. Naudin üllatusi, kui seemikud viie-kuue aasta pärast oma esimesi õisi näitavad,” ütleb Aavo Mägi.

Üks tumedamaid sorte ‘Ain’.

Väljavalitud põõsastele jäävad seemnekuprad küpsema, teistel lõigatakse närbunud õisikud ära. Seeme valmib oktoobris-novembris, siis korjab aretaja kuprad ära, lõikab toas lahti ja eraldab sõeludes kestad. Seeme jääb paberkotikestes jahedas kohas kevadet ootama. Märtsis teeb Aavo Mägi toas külvid. Hariliku sireli seeme ei vaja stratifitseerimist, seda tahab aga amuuri sirel (+4° juures).

“2003. aasta külvist kasvas tuhat seemikut, esimesi õisi nägin 2008. Siis ei leidnud ühtegi huvitavat, aga 2009 oli juba meeldivaid üllatusi. 2003. aasta külvist sain kümme oma sorti. Nagu näete, põhiosa tööst läheb raisku,” kirjeldab Aavo Mägi aretaja rasket ja lõputut ootamist täis tööd. Seda kroonivad aga kirkad hetked, kui mõni geenikombinatsioon on eriti hästi kokku klappinud. Huvitav on näiteks see, et valgest võib tulla hoopis roosa.

Huvitavat suitsuroosat tooni ‘Milvi’.

“Enamik täidisõielisi ei anna seemet. Siin aitab näiteks taime näljutamine: raiun juured läbi, tõstan põõsa maast välja ja panen tagasi juurduma. Kastan minimaalselt, põõsas vireleb elu ja surma piiril. Taim on šokis: lõpp on lähedal, tuleb ruttu hakata järglasi kasvatama! Järgmisel aastal on lootust seemet saada,” kirjeldab aretaja aednike karme nippe.
Seemikud, mis huvi ei paku, lähevad käiku pookealustena.

Valge nimetu seemik ja ‘Johanna’, mille õied end lõbusalt krutivad.

Kolm nädalat sireliõisi

Palun Aavo Mägil oma sortidest panna kokku õiekonveier, et sirelite õitseaeg koduaias oleks võimalikult pikk. Üks variant oleks selline: purpurroosa ‘Monika’ on kõige varasem, siis alustab tumeroosa ‘Ain’, seejärel pika õitseajaga suitsuroosa ‘Milvi’. Sireliõisi jätkuks umbes kolmeks nädalaks.

Oma aretisi paljundab Aavo Mägi nii pookides kui silmates. Pookoksad lõikab ta märtsis. Varem pani kotiga maa sisse ning kattis saepuru ja lumega, nüüd hoiab neid termoskastis jääkottide vahel. Kui põõsastel läheb kevadel koor pealt lahti, saab hakata pookima. Seda võib teha kuni jaanini. Koore alla pookimine on kõige lihtsam.

Kadriorust leitud ‘Lahe valge’.

Juulis algab silmamine. Käiku lähevad sama aasta pungad. Järgmisel kevadel lõigatakse põõsal metsik osa pealt ära ja poogend kasvab edasi.

“Kõige parem on pookida 60 sentimeetri kõrgusele, siis jäävad võra ja õied silmakõrgusele. Pookida on mugavam, seda saab teha püsti, juurekaelale silmastades peab aga käpuli olema,” räägib aednik.

‘Lahe valge’ õitseb igal aastal rikkalikult.

Sireli kohta tasub aiapidajail teada seda, et ta ei talu liigutamist. Paljasjuursena istutatud põõsas vireleb paar aastat ja õied on nigelamad. Õitsemiseks vajab sirel päikest, tavaliselt õitseb põõsas paar nädalat.

Aga kuidas hoida sirelit madalana, kui aias pole suure põõsa jaoks ruumi? Aavo Mägi soovitab siis osa põõsast lõigata paarikümne cm kõrguseks – sireli tüvel on palju uinuvaid pungi, millest kasvavad ruttu uued oksad.