Olen pannud tähele, et kasvuhoones annab püsikrukola paremat saaki, seda saab ka märksa varem. Ühel Sperli firma seemnepakendil oli lausa märge, et kasvatada kasvuhoones. Õues on tavaliselt suve teisel poolel taimi kahjustanud maakirbud, kasvuhoones ei ole ma seda märganud. Kasvuhoone taimedelt olen saanud ilusaid lehti veel novembri lõpuski.

Taimi tuleb tagasi lõigata, siis on lehesaak suurem. Tasub teada, et mida kõrgemaks rukola kasvab, seda väiksemaks jäävad lehed.

Kasta tuleb rukolat korralikult, väetanud ma teda ei ole.

Seemnete saamiseks laske õitsema minna ainult mõni taim, ilmselt piisab isegi vaid mõnest võrsest, sest seemneid tuleb massiliselt. Kasvuhoonesse las pudistab taim need ise maha. Kevadel tärkab rukola hästi vara, just siis, kui on tekkinud hirmus isu rohelise järele.

Olen märganud, et isekülvist kasvanud taimed annavad isegi varem ja rohkem lehti kui need, mille juured sügisel mulda jäid.

Kuna rukola saab enda ise paljundamisega suurepäraselt hakkama ning noortel taimedel on ilusamad ja suuremad lehed kui vanadel, siis jätkegi talle kasvuhoones või peenral väike nurgake, kus ta end ise külvates püsivalt olla saab. Pakun, et püsikrukola ongi lühiealine püsik, mis vajab tihti uuendamist.

Mina muide enam üheaastast rukolat – selle ametlik nimi on põld-võõrkapsas (Eruca vesicaria) – ei kasvatagi, sest püsikrukola on hulga ägedama, vängema maitsega. Olen sellest mõrkjas-sinepisest maitsest lausa sõltuvusse jäänud ja kasutan suvel igal võimalusel. Ühel suvel kasvas püsikrukola koos suvelilledega köögiterrassil kastis, kust teda oli eriti hea võileivale või salatisse näpistada.