HEA IDEE: Vaba joonega tööriistakuur
Aastate eest ehitas maalikunstnik Toomas Tõnissoo koos kahe sõbra – arhitekt Ain Padriku ja muusik Andres Lõoga – Lilleoru keskuse peenramaa serva aiatööriistade kuuri. Mehed leppisid kohe kokku, et loodi ehitades ei kasuta ja kõike tehakse silma järgi. Seesugune otsus lähtus osalt oludest: kuuri karkass ehitati kõveratest puutüvedest. “Minu jaoks hakkab Lilleoru kuuriehituse lugu pihta hoopis kaugemalt,” räägib Toomas. Väikese poisina suvitas ta sageli Alutagusel vanaisa talus. Kord võttis 70ndatesse jõudnud vanaisa poisikluti endaga aeda ehitama. Metsloomade ja vabalt liikuvate lammaste pärast tehti köögiviljamaale piirdeaed.
“Väikese poisina ei osanud ma seda piiret ilusaks pidada, nüüd aga küll. Vanaisa sai aiamaterjali oma kodumetsast. Mets oli talle nagu suur ehituskauplus – igaks tööks oli seal materjal olemas. Aialippideks oli ta koorinud noorte kuuskede tüvesid, mis olid ilusad siledad ja valged, ning varunud mingil põhjusel ka „koledamaid“ lippe – lõhestatud pakkudest pikki jämedaid peerge. Neid tuli asetada üle ühe ehk vaheldumisi. Nii valmis, tagantjärele mõeldes, väga peenelt disainitud triibuline aed, mille ilu ilmnes alles valgete pulkade halliks pleekides. Asi polnud mitte värvis, vaid puidu kahes ülimalt ökonoomselt tekitatud loomulikus struktuuris: kooritud ja lõhestatud pinna vaheldumises,” meenutab ta.
Töö nagu ehitaja õudusunenägu
Ka Lilleoru kuuri pärast suundus Toomas esmalt kohalikku metsa. Soise pinnase tõttu ei meenuta see aga põrmugi Alutaguse laant. Ehituseks kõlbavat puitu leidus vähe – pealegi tohtis ta võtta vaid kahjustunud puid. Vanaisa tarkusi meeles hoides ei otsinud ta muud kui kuuski. Oli vaja umbes 30 kuivanud ja kooreüraskitest näritud puud. Tüveosadest sai kreissaega pooleks saetult ehitise „sein“: 10–15 cm laiusest ja 2 m pikkusest poolpalgist ehitati hõre püstvooder, mis naelutati peentest postidest karkassi külge. Kaks sõpra sättisid tugikonstruktsiooni paika ning kolmas kõrvalt õpetas ja juhendas, sest loodi neil ju ei olnud. Välisseintelt pole kõiki kuuseoksi sugugi maha laasitud. Nii tekkisid looduslikud nagid, kuhu nüüd on hea ravimtaimekimbukesi kuivama panna.
Kuuriesine natuke peenutsev platvorm tekkis tegelikult materjalipuudusest. Sobilikku 10–15 cm jämedust poolpalki oli vähem kui fassaadi katmiseks tarvis, alles jäi aga jämedamaid tüveotsi. Kreissaega neid lõhestada ei saanud, karkassi jaoks olid need ka liiga lühikesed ja rasked. Sedasi ehitatigi esiseinale ülejääkidest vundament ja venitati see omakorda platvormiks üle väikese kraavikese, mida mööda siiani voolab ära kevadine suurvesi.
Sõpradel tuli peagi oma argiaskelduste juurde tagasi pöörduda ja Toomas jäi üksi kuuri kallale nokitsema. Enne kuuri valmimist tuli appi Kaupo Holmberg, kes aitas näiteks kuuri viilunurkadesse aknad panna. Koos tehti ka kuuri põrand. Asja uurides selgus, et kuur sattus hästi savirikkale pinnasele. Nii tambitigi põrand savi- ja kuusekoore kihtidest. Kohalik savi on Toomase väitel päris hea ehitusmaterjal ja seda on hiljem kasutatud teistegi Lilleoru ehitiste juures. Kuuri põrandaga tegelnud Kaupo aga läks ja õppis keraamikuks.
Mätaskatus nagu vilt
Kuuri katust tehes löödi peenematest kuuskedest karkassile ehitusjääkide hulgast otsitud laudis. Sellele kinnitati tõrvapapp ning laoti kaks kihti mättaid. Tookord oli Lilleorus just käsil vaarikaistanduse laiendamine. Kahel pool vaarikaid laius mahlakas muru – murukamarast Toomas katusekatteks vajalikud tükid kaevaski.
Kui mättad olid parajaks tükeldatud ning kiiniga õhemaks tahutud, aitas Ülle Poom oma naiskonnaga need katusele viia. Üks kiht murukamaramättaid laoti, mullane pool ülespoole, põhjaks, teine kiht sätiti hoolega mätaste vahekohti kattes ja rohetav muru väljapoole nende peale.
Aasta hiljem taheti katust pikendada nii, et see ulatuks ka üle kuuriesise platvormi. Katust tuli selleks veidi lahti võtta. “Siis nägime, mis katusel oli juhtunud: pealmise mättakihi juured olid tunginud läbi alumise mättakihi ning tihedalt, justkui kleepunult tõrvapapi küljes. Mätas moodustas kompaktse vildilaadse massi. Sellist veekindlat katusekatet tõrvapapilt naljalt lahti ei sikuta. Õnneks polnud seda teha vajagi, lükkasime uue eenduva katuseosa tõrvapapi varasema katte alla,” seletab Toomas.
Kuuri uksed klopsiti kokku katusest ülejääkidest. Toomas ei teinud seda uisapäisa, vaid sobitas lauajupid mustrisse. Materjalinappuse ja kõige ärakasutamise tõttu tuli ehitades üha leiutada. „Stiilsema“ väljanägemise huvides tahuti lauad väljastpoolt kirvega üle. Mustri rõhutamiseks värviti uksed kahe värviga.
Kuuri sisemusse, üsna katuse alla, ehitas Toomas kuuseroigastest nutikad L-tähe kujulised toed. Neile saab riputada rehad, labidad, vikatid jm tööriistad. Sedasi jäi kuuri põrand vabaks ja nii mahub sinna rohkem ämbreid, aiakärusid jms.
Pennide küljes ripuvad kasevihad. Kuuri seinad on taimevihtade kuivatamiseks parajalt hõredad, tuul saab vabalt liikuda
