“Kui kivid pääsesid kõrge heina ja põõsaste alt valguse kätte, siis avastasin paari aasta pärast üllatusega, et kivirikud ja kukeharjad on kivid ise üles leidnud ja end sinna kasvama sättinud,” kirjeldab perenaine oma aiaelamusi.

Igihaljad taimepadjandid on aastatega laienenud, eemalt vaadates tundub, justkui oleks keegi kividele hooletult visanud pehmeid loomanahku. Mõnel kivil on sambla sisse endale väikese pesa teinud mõni teist liiki sammal või samblik. “Need on nagu oaasid!”

Samblased kivimürakad on nagu suured pehmed padjad. Nendest õhkub sügavat rahu, mis kandub edasi ka inimesele, tekitades hea tunde.

Ei midagi liiga värvilist

Sambla, sõnajalgade ja muru rahustava rohelise tausta sees märkab vaid üksikuid värvilaike, põhiliselt on need valged, kreemid, roosad ja lillakad.

“Ma tahan aiast leida rahu. Väga värvilisi ja suuri lopsakaid kooslusi olen teadlikult vältinud. Lillepeenraid pole ma kunagi tahtnud,” räägib Signe.

Nii ongi püsilillepuhmikud või madalad lehtpõõsad leidnud endale koha hoopis kivide kõrval, kus nad moodustavad kenasid paare. Kivi raskepärasust tasakaalustavad taime õrn olek ja värvid, samas on kivi talle heaks taustaks.

Värvidest meeldib Signele eriti valge. See mõjub puhtalt, muudab ruumi avaramaks. Kivide vahel näebki helendamas karikakraid, rohekasvalgete õitega purpur-siilkübarat ‘White Swan’, raudürte, kõrgete kukeharjade puhkemisootel õisikuid. Kevadel on kivirünkadel kivirike ja madalate kukeharjade õievaibad.

Sinise värviaktsendi annavad ühe kivi ümber istutatud siberi võhumõõgad ja sinistes-lillades toonides aediirisesordid. Ühes aianurgas on aga lillakaspunaste taimede kogukond: tumepunaste lehtedega veigela ja purpursed helmikpöörised. Võib-olla istutab Signe kuhugi siia ka astilbed, mille ta äsja naabrusest Tõnu Talu Puukoolist tõi. Selle perenaine Katrin Kraav on Signele olnud hea nõuandja nii taimede kui aiakujunduse alal.