Isetegemisrõõmu Vaarikast Vahukoorega
Vaarikad vahukoorega on Keila ettevõtlike naiste Riine Pleesi, Malle Saaroja ja Liivika Asumaa käsitöösalongis alati laual, kui on pidu- või tähtpäev. Mullu mais sai magusa nimega salong juba kaheaastaseks. Tõsi, kevadkuuks olid värsked ja terved vaarikad otsas, ent loomulikult saab neid asendada sügavkülmikust võetud vaarika-toormoosiga. Leidlikkus ja hea maitse iseloomustavadki vahva näputöösalongi avanud naisi kõige paremini.
Veel kolm aastat tagasi ei tundnud õed Malle ja Riine sugugi Liivikat, aga samal ajal otsis igaüks neist omal moel enda käsitöökirele väljundit. Liivika pikaajaline töökoht oli kriminaalpolitseis, Riine oli raamatupidaja ja tema vanem õde Malle töötas kindlustuses. Ühel ilusal päeval suunas elu Riine ja Liivika omavahel kokku ning teineteist avastades selgus, et neil on nii palju ühiseid unistusi ja tegemata asju. Sellest rääkimine andis elule uued värvid, lõi silmad särama ja pani mõtted liikuma. "Olime mõlemad jõudnud elus sellisesse punkti, kus teadsime, et nüüd on aeg kuulata oma südame häält, mitte rahakoti nõudlikku kriuksumist."
Koos hakati unistama, ning kuna neil mõlemal oli ühesugune nägemus ilusast, valgest ja romantilisest pesast, siis kulges kõik väga suurejooneliselt. "Meie õhuloss oli ikka tohutu suur," tunnistab Riine, kes kaasas sellesse muinasjuttu ka oma õe. Malle näpud nagunii sügelesid kogu aeg käsitöö järele, pealegi oli ta naistest ainus n-ö paberitega käsitööõpetaja. Tegelikult oli nendega koos unistamas veel kaks sõbrannat, kes aitasid käsitöösalongi käivitada. Praktilise poole pealt haaras Riine ohjad oma kätte ja registreeris firma ära.
Kui midagi rõõmuga teha, tundub see ilus ja armas. Mallele, Riinele ja Liivikale näis, et nende salongi idee on sama hea kui maasikas vahukoorega. Paraku oli "maasikas" äri nimena juba väga paljudel kasutuses ning seda ei saanud panna. Seega – Vaarikas Vahukoorega!
"Me armastame oma nime, sest see teeb nii paljudele rõõmu. Ja loomulikult armastame me ka vaarikaid!"
"Filmimaailmas jagatakse vaarikaid küll halbadele linateostele, ent meie otsustasime oma käsitöösalongiga vaarika mainet parandada," märgib Malle.
Majaotsingute käigus täitus soov
Oli selge, et sõpruskond vajab kohta, kus käsitööd teha ja seda teistelegi õpetada. "Kuna me üheskoos nii kõvasti unistasime, siis hakkasid juhtuma imelised asjad. Me panime küll ajalehte kuulutuse, aga kõik, mis sellele järgnes, oli juba lihtsalt ime," räägib Riine. "Keilas ei ole palju selliseid maju, mis oleksid kokku läinud meie unistuste ja tegemistega, aga meile helistati just sellest majast. Siin me nüüd siis oleme ja õitseme. Aitäh, Keila Aiandus- ja Mesindusselts!"
Naiste rõõmuks oli aiandus-mesindusseltsi maja teisel korrusel piisavalt ruumi, laudu ja toole käsitööringide tarbeks ning isegi kasutuna seisnud veranda. Hoone ajalugu uurides sai Liivika teada ahjude rohkuse põhjuse ̶ kunagi olid samas majas väikesed korterid. Ammustel aegadel mahtus alumisele korrusele ära isegi Harju kohus koos kohtusaaliga, kunagi oli siin Harju külanõukogu ning isegi matusetarvete äri. Naised soovisid eelkõige, et nende töine pesake näeks välja valge, helge ja romantiline.
Koos osteti tapeeti ja värvi, koristati teine korrus ning tehti värskendav remont. Akende vahetuseks, kuigi veranda aknaraamid on üsna pehkinud, naistel raha ei jagunud. Majanduslikult on neil praegugi raske toime tulla. Ent rahanappus teeb leidlikuks. Iga naine tõi oma kodust mõne asjakese, mis ruume kodusemaks muutis. Üht-teist põnevat saadi ka Sõbralt Sõbrale poest. Mitmed sisustusaksessuaarid tekkisid salongi justkui iseenesest. Need on naiste enda kätega tehtud esemed. Tekstiilist ja pitsist kombineeritud diivanipadjad, õhulised unenäopüüdjad ja romantilised lambivarjud, kaunite mõtetega tahvlikesed jpm.
Maja teine korrus muutus sedavõrd, et endistel aiandus- ja mesindusseltsi liikmetel, kes seal koosolekuid pidasid, oli raske endist koosolekusaali ära tunda.
Päevad täis mõnusat tegevust
Selleks et huvilised nendeni jõuaks, anti käsitöösalongi avamisest ning eesootavatest kursustest teada Facebookis ja kohalikus ajalehes. Kaunist paberitööd hakkasid õpetama õekesed Malle ja Riine. Veel pakuvad Riine ja Liivika nii täiskasvanutele kui ka lastele põnevat meisterdamist. Lisaks juhendab Liivika nii suurte kui väikeste savitrenni.
Peagi täitusid toad mõnusa loomingulise õhinaga. Vaarikad (nii kutsuvad ettevõtlikke naisi nende sõbrad ja lähedased) on käsitööhuvilistest inimestest vaimustuses ning neile meeldib õpetada. "Mõni päev on nii, et töötoaga lõpetades lähed koju ja suunurgad on kogu aeg rõõmust kõrvuni. Ja teinekord need ei vajugi alla – põsed jäävad lausa valusaks," lisab Malle naerdes.
Täiendamaks tõhusalt tegevuste nimekirja, kutsuti enda juurde õpetama teisigi oma ala meistreid ja näpuosavaid külalisjuhendajaid.
"Oleme väga tänulikud kõigile juhendajatele, kes on meie salongis õpetanud ja oma oskusi teistele edasi andnud," on Riine siiras.
Kuna huvi käsitöö vastu oli suur, hakati sünnipäevalastele pakkuma võimalust veeta kolm tundi sõpruskonnaga koos näputööd tehes. See tegi Vaarikas Vahukoorega töötoad veelgi kuulsamaks.
Sünnipäevalisi – nii lapsi kui täiskasvanuid – hakkas saabuma Keilast ja kaugemaltki. Üks laps teatas oma vanematele, et kui tema ei saa Vaarikas Vahukoorega oma sünnipäeva pidada, siis ta ei tahagi sünnipäevapidu. See on seni kuuldud komplimentidest kõige vägevam.
Paljud tulevad Keila käsitöösalongi Tallinnast rongiga. "See mõjub ilmselt nii, nagu sõidetaks maale vanaema juurde. Meil ei ole siin vanas majas ju erilisi mugavusi. Talvel tuleb varakult tööle tulla, et ahjud soojaks kütta. Aga tulijatel on kõigil soojad sussikesed, jook ja suupisted kaasas, kuigi me võime ka catering’i tellida. Ja siis hakkame koos meisterdama," tutvustab Riine. "Isegi käsitöövõõrad inimesed, kes muidu meie juurde ei satuks, on rõõmsad, kui saavad sünnipäevalt oma kätega tehtu kaasa. Nii jääb tore päev meelde pikaks ajaks."
"See on hea alternatiiv sünnipäevale, mis ilmselt muidu kulgeks pika söögilaua taga. Ja eriti tore on see sünnipäevalapsele, kelle kodu jääb puhtaks!" lisab Malle.
Liivikale meenub, et alles hiljuti käis nende juures lapselapse sünnipäeva tähistamas pere, kellest üks oli kunagi nendes ruumides elanud.
Töötasuks hea seltskond ja rõõm
Lisaks sünnipäevadele korraldavad tegijad naised salongiõhtuid, kus kõlab hea muusika ning teist suve järjest toovad sära nende silma nädalapikkused lastelaagrid ehk käsitööhommikud.
Suvistel hommikutel õpetatakse lastele meisterdamiste ja näputööde kõrvalt ka vanu mänge. Kas teie mäletate, kuidas kootakse kassikangast või tõmmatakse nöör läbi sõrmede?
"Kui ollakse harjunud kogu oma senise elu jooksul vaid nutitelefoni käes hoidma, siis on kassikangas päris paras pähkel," on Liivika näinud. "Aga pärast lähevad lapsed vaimustusega koju ja näitavad emalegi, ning tihtipeale selgub, et temagi on kunagi kassikangast kudunud. Siis ongi mängupartner olemas ning rõõm on mõlemapoolne," lisab Riine. "Kassikangas on tegelikult väga tõhus, et arendada käte peenmotoorikat ja panna mõlemad ajupoolkerad korralikult tööle."
Tema ongi sageli see, kes läheb hea meelega lasteaeda ning toob mudilased näputööd tegema. Käsitööseeme tuleb ju varakult kasvama panna!
Igal juhul on Keila rahvas käsitöösalongi omaks võtnud. Paar korda on sinna eksinud ka need, kes tahavad vaid maiustada vahukoore ja vaarikatega. Kuigi seda maiust siin iga päev ei sööda, siis uudistajad päris tühja käega ka ei lahku. Malle, Riine ja Liivika kaunist kätetööd, mis sobib koduiluks või kingituseks, on siin riiulitel piisavalt. Kuid omaloodud esemete müümine ei ole nende naiste eesmärk. "Meie töötasuks on kursustel osalejatest peegelduv rõõm ja õhin. See on see, mis meid tegelikult siin toidab. Teeme omalt poolt kõik meist oleneva, et võimalikult paljud inimesed saaks käsitööpisikuga nakatatud," ütleb Riine.
"Oleme tõesti oma tegevuse ja käsitöö narkomaanid. Kui kunagi veel selle töö eest raha ka hakkaks saama, oleks lihtsalt imeline!" lisab Liivika.
