Eesti kauneim maakodu: kas mäletad veel aeda, mis võitis 2014. aastal kauneima aia tiitli?

Kehra Ülejõe asumis majadel numbreid ei ole, kuid perekond Pugi maakodu leidmiseks polegi vaja teada täpset aadressi. Kui tee pealt avaneb vaade ojakäärus olevale värvikale ja piltpostkaardilikule aiale, on selge, et oleme õiges kohas.

Madel ja Raivo Pugi on mõlemad kehrakad. Kasvasid siin üles, käisid ühes keskkoolis, abiellusid. Siin Ülejõel oli Raivo kodu. Vanasti oli peaaegu kogu krundil tarbeaed: üle paarikümne õunapuu, pikad read marjapõõsaid, kartul, aia keskel hiigelsuur kasvuhoone. Pärast mehe vanemate surma hakkas pere maja ja aeda oma käe järgi ümber kujundama.

Aianduskoolis või -kursustel pole aga kumbki käinud, ehkki seda võiks nii liigirikast ja kenasti kujundatud aeda vaadates arvata küll. “Kõik, nii kujundus kui ka taimeostud on omaenese tarkusega tehtud. Kõik oma teadmised olen saanud raamatutest ja ajakirjadest, aiareisidelt ja laatadel taimemüüjatelt. Keegi pole meid juhendanud,” tunnistab Madel, kauni aia peaaednik.

Kehra elamine on jäänud perele maakoduks, linnakodu on Tallinna serval Irus. Sealgi on kena aed, ainult märksa väiksem.

Krunt, mida keegi ei tahtnud

Kehra aed asub looduslikult erakordselt heas kohas. Sellist maatükki, mida ääristab kahes küljes laia paelana veepeegel ja millel on kerge kallak, ihaldaks endale iga aiarajaja. Aga üllatusena selgub hoopis, et omal ajal, kui Ülejõele majaehituseks krunte jagati, ei tahtnud Aavoja-äärset tükki mitte keegi.

Raivo meenutab: “Põlati ära, et on liiga madal. Kõik kartsid, et oja ujutab krundi üle. Algusaegadel oli tõesti paaril kevadel aia tagumine osa vee all.”

Madel on istutanud ojasse vesiroose. “Kõige ilusam on siis, kui vesi on täpselt kaldapiirini ja aed läheb sujuvalt üle peegeldusteks. Vesi on nii puhas ja selge, voolab aeglaselt,” kirjeldab naine. Asjata ei öelda, et vesi muudab aia täiuslikuks.

Ojast saab kastmisvett – torud toovad vee lausa kasvuhoonesse ja selle üle on perenaine eriti õnnelik. Ka väliduši all saab nautida Anija valla soodest saabunud vett. Kehras ühineb Aavoja Jägala jõega.

Vanasti oli oja poole kitsam, aga voolav vesi tahab väga oma sängi laiendada. Uuristab kaldaaluseid, mis lõpuks sisse vajuvad. Raivo: “Kaldaid tuleb kogu aeg kindlustada, muidu oleks siin lõpuks tiik. Olen tagunud kaldale toeks vee sisse poste. Ühelt poolt alustasime kalda kindlustamist maakividega.”

Kunagi palistasid kogu kallast hõbepajud ehk hõberemmelgad. Raivo mäletab hästi, kuidas sinna omal ajal pajuoksad maha torgati. Aga hiiglaseks kasvanud puud tuli maha võtta, sest nende all oli pime nagu džunglis ja puud hakkasid vanadusest juba upakile vajuma. Nüüd on aias kogu päev päike ning ilusat vaadet saavad nautida ka möödujad.

Õiemustrid ja puuliiliad

Iluaed algab tegelikult juba tänaval värava ees, kus augusti lõpus meie külaskäigu ajal õitsevad vapralt vihmasid trotsides hõõguvpunased pargiroosid ‘Robusta’ ja valge pinnakatteroos ‘Aspirin’. Mõlemad on perenaise suured lemmikud.

Kivide ja puitpalissaadiga ojakallast kindlustades kasutati ära hea võimalus kujundada sinna terrassid püsililledele. Silma jääb matsakaks koonuseks pügatud harilik kuusk.

Väravast sisse astudes avanevad pilgule kaunid taimemaastikud. Okas- ja lehtpuudest, ­ilupõõsastest, roosidest, püsi- ja suvelilledest on hea silma ja käega komponeeritud kaunis raam ümber muru ja hoonete. Taimede vahele on pikitud toredaid aiakujukesi, lampe, ilusaid kive. Jalutame ja naudime kogu seda värvi- ja vormiküllust.

Madel tutvustab taimi ja räägib, kuidas peenrad on kujunenud. Päevaliiliate juures kuuleme vahvast nipist: “Külvasin päevaliiliatele toeks rukkililli, ja kui nad siis ühel ajal õitsesid – rukkililli tuli minu suureks rõõmuks peale siniste ka valgeid, roosasid ja lillasid –, siis oli see koos kollaste päevaliiliatega meeletult ilus.”

Kui inimesel on kunstimeelt – selleta ei sünniks ka kaunis käsitöö – , siis lahedad ideed lihtsalt tulevad … Nüüd on muretu, rukkililled külvavad edaspidi end ise. Kevadel õitsevad peenral nartsissid, siis on kõik kollane.

Madeli suured lemmikud on aedfloksid. Kuigi pikk floksirida näitab augusti lõpul vaid viimaseid õisi, võib hästi ette kujutada, kuidas siin suvel kõik lõhnas. “Vanasti ei pidanud ma taluaia lilledest eriti lugu, aga nüüd olen hakanud neid väga armastama. Alati, kui linnast siia tuleme, toon esimese asjana midagi tuppa vaasi. Ja ikka seda, mis lõhnab: ebajasmiine, liiliaid, flokse …

Et tuba oleks maalille lõhna täis.” Sügiseste õitsejate hulgast meeldivad perenaisele väga ka kaeralilled.

Liiliapeenra uhkuseks olid sel suvel uued OT-hübriidid, mille kohta Madel ütleb tabavalt “puuliiliad”. Need kasvavad tõesti tavatult suureks, mõni sort paarist meetrist kõrgemakski. Õiedki on muinasjutuliselt suured ja lõhnavad. “Igavesti uhked olid!”

Roosid õitsesid meeletult

Suvelilledest säravad augusti lõpus aias veel kollased peiulilled ning tumeroosad pruudisõled ja begooniad. Kõik suvelilled – neid on peenardes ja lilleanumates tõesti palju! – kasvatab perenaine ise ette, isegi amplitaimed. Osa külvab siin kasvuhoonesse, osa linnakodus.

Madelil on ka oma nipid, et taimed uhkemad kasvaksid. Näiteks paneb ta alatiõitseva begoonia juurikad talveks keldrisse ja kevadel toob varakult kasvuhoonesse kosuma. Suveks kasvatavad suure edumaa saanud taimed võimsa õiepalli.

Roose on aias kõikjal, nii eraldi peenardes kui ka pikituna teiste taimede vahele. Roosipink aia keskel mattub suve keskel roniroosi ‘Flammentanz’ õiepunasse. “No küll nad õitsesid sel suvel,” õhkab Madel.

Ka ‘Hansaland’ oli nagu õiemeri, samuti kollaste rooside nurgake.

“Naabrinaine ütles ükskord, et küll sul on ikka palju roose. Tema jutu peale lugesingi huvi pärast põõsad üle ja sain 84. Enne ei saanudki aru, et neid nii palju on. Aga ikkagi ostsin sel aastal jälle palju uusi juurde. See on nagu haigus.”

Innukale huvilisele kingiti kuusk

Aias jalutades torkab silma okaspuude rohkus ja mitmekesisus. Elupuud, kuused, kadakad, jugapuud, ebaküpressid. Erinevad liigid, palju ilusaid sorte.

Maja juures on elupuudest ‘Smaragd’ saanud 15 aastaga võimsad sambad, kohati on need juba müürina kokku kasvanud. Madalamal püüab pilku imeilus kollaste võrsetippude ja kena hoiakuga elupuu. “See on toodud Lätist, Riia lähedalt Baltezersist. Oleme sealt ostnud palju okaspuid,” räägib Madel.

Ka põnev rippoksaline kuusk on pärit samast puukoolist. Selle saamislugu oli eriline, nimelt kinkis Baltezersi omanik selle Madelile. “Ilmselt ta nägi, et olen nii innukas huviline. Kutsus eemale ja ütles, et tahan sulle selle erilise kuuse anda.”

Okaspuudega on perenaise sõnul vaid see “mure”, et need kasvavad nende aias liiga kiiresti. Kogu aeg läheb vaja aiakääre okkaliste iluduste ohjeldamiseks, et nad ka teistele taimedele ruumi jätaks. Sel suvel visati aga terve kärutäis kadakaid välja, sest “kui kadakas vanaks läheb, pole tal enam tegu ega nägu, seest on pruun ja lõikamine ei aita”.

Tarbeaed on möödunud aegadega võrreldes kõvasti taganenud, kuid siia mahuvad ikkagi veel pikad kartulivaod. Pere saab siit oma talvekartuli ja ruumi jääb ülegi – porganditele ja maitsetaimedele, maasikamaale. Loomulikult on siin ka vaarikad, ploomid-kirsid-õunapuud, marjapõõsad. Kõik, mis ühes korralikus maakodu aias olema peab.

Kasvuhoone ehitas Raivo siis, kui vanemad veel elasid, “iseenese tarkusest”. Tegi ise vundamendi, keevitas kokku raudkarkassi. Siin on tõeline rõõm toimetada: puhas plaatpõrand, valgustus, automaatselt avanevad aknad, kraanist tulev kastmisvesi.

Purunev klaas vahetati ümber tugeva ja soojust hoidva polükarbonaadi ehk kihtplasti vastu. Kui maikuus oli ühel ööl kuus kraadi külma, ei juhtunud tomatitaimedega midagi.

Koduaia kompostil sirgunud tomatitaimed on vägevad ja viljad on nagu jõmmid. Üks pere lemmikuid on vene sort ‘Rozovõi Gigant’ – suur, roosa ja hästi magus. Kirsstomateid on punaseid, kollaseid ja musti (‘Black Cherry’), neist magusaim on ‘Sungold’.

Ka puhkenurk elumaja kõrval on Raivo ehitatud, ainult kamin lasti teha õppinud pottsepal. See on hästi mõnus paik: avar ja valge tänu kihtplastist läbipaistvale katusele. Siin on suur laud, mille taha pikkadele pinkidele mahub ära suuremgi seltskond.

Kõikjal näeb käsitööd, laual olev linik on koguni sajandivanune. Selle käsitsi viljakoti niidist kootud kauni eseme ostis Madel suvel rahvakunstilaadalt Tartu naistelt.

Katusealuses peetakse kõik suvised peod. Üks suurem pidu on alati juuli lõpus, kui on lausa kolm põhjust, mida tähistada: Madelil ja Raivol on nimelt ühel päeval sünnipäev ja pulmadki peeti samal päeval. “Siis on meil ikka korralik tantsuga pidu.”

Katusealuse vastu jääb elumaja klaasitud terrass. Kui lükanduksed lahti lükatakse, tekib veelgi suurem peoruum. “Varem oli terrass lahtine, aga meie kliimas on see tülikas – talvel tuiskab täis ja mööbel tuleb sisse tuua. Nüüd on klaasi taga mõnus ruum,” kirjeldab Raivo nutikalt välja mõeldud lahendust.