TEE ISE: Mängumaja lastele
Taastame vana talukohta eesmärgiga sinna tulevikus elama kolida ning veedame juba praegu seal kogu sooja aja, nokitsedes majapidamise kallal ja kasvatades enamiku talve jooksul tarvitatavatest aiasaadustest. Nii on üsna mõnus, kui lastel on mängimiseks puhas ja kuiv koht, mida nad enda suva järgi kamandada saavad. Heitlike kevadilmadega on selles päris meeldivalt soe ja tuulevaikne. Olgu peale, et poiss on juba alustanud toominga otsa kapitaalkindluse (loe: onni) rajamist, kuid vähemalt tüdrukul pole sellise alternatiivehituse vastu esialgu erilist huvi.
Päris pika aja võttis asukoha valik. Mida rohkem rehnutit pidada, seda keerulisemaks asi ilmselt mõeldakse. Lõpuks jäi ikkagi paika esimene variant ning ehituse piirjooned said maha tõmmatud senise poolimproviseeritud liivakasti kõrvale nõnda, et selle ukse ette jääb ilus kähar vanaaegne sirel ning aken omakorda vaatab läände – õhtuse päikese poole. Lisaks saavad emme ja issi enamikust toimetamiskohtadest ka mängumaja juures toimuval silma peal hoida.
Ühise arutelu käigus leidsime, et mõistlik on teha ehitis piisavalt suur, võimaldamaks täiskasvanud inimesel end põrandal mugavalt välja sirutada. Kui juhtub, et on tarvis kedagi majutada, on telgist pisut mugavam lahendus olemas. Samas peab mainima, et sõbrad, kes suvel kuumalaine ajal seal ühe öö veeta üritasid, pidid hoolimata aknaklaasi puudumisest varahommikul peaaegu keema minema ning lõpetasid uinaku konditsioneeriga autos. Tavaolukorras on ööd mängumajas siiski päris meeldiv veeta.
Mõõtusid ma siinkohal meelsasti kirja ei paneks. Enne nokitsema asumist olen alati läbi uurinud palju variante ning nende põhjal vastavalt olemasolevale ehitusmaterjalile ja vajadustele kombineerinud. Nii ka sel korral. Selle majakese aluseks on juhend, mis asub aadressil http://goo.gl/L1Qkok. Kohendasin seda õige pisut enda maitse ja ehitusmugavuse järgi.
Vundamendi tegin kerge, aga korraliku – nagu ikka väikeste hoonete puhul, mis siiski ajale pisut vastu võiksid pidada. Kaevasin maasse üheksa auku, täitsin need liiva ja killustikuga, trampisin nuiaga korralikult kinni ning asetasin peale pisut tõsisemad paekivilatakad kui suvalised kivilaastud kusagilt põlluservast. Asetasin kivid loodi ning kontrollisin üle ka diagonaalid. Kividele omakorda panin tükikese ruberoidi ning ehitasin nendele fotodel kujutatud moel 50x100 prussist karkassi ning otse karkassile kruvisin vanadest, majast välja lammutatud laudadest põranda. Karkassi võib loomulikult ka ära immutada – küllap saab kestvam.
Olen seni ikka üritanud nii toimida, et hoian renoveerimise käigus välja vahetatud või üle jäänud vähegi terve ja kuiva materjali alles. Nii said sellegi maja katuseks mõned teise ringi lauajupid, ja seni elumaja köögipõrandat (põranda alt leitud kirja järgi aastast 1926) katnud lauad said pärast puhastamist endale uue elu laste häärberis. Kaks kihti lakki peale, ja saigi väga ilus.
Seinakarkassi tegin otse põrandale. Kruvisin ja katsetasin, planeerisin ja proovisin. Muide, mängumaja ja muud sellised projektid on väga lahedad, arendamaks oma ehituslikku ettenägemise oskust. Väikeste mastaapide tõttu on väga lihtne untsu läinu ümber teha, samuti annab see kogemuse edaspidi targem olla. Võib-olla on selles isegi oma tõde, et enne „päris“ majaga alustamist ehita mängumaja ja peldik.
Karkassile lõin tollise laua, vahed katsin liistudega nii, et lõpptulemus meenutaks võimalikult lähedaselt elumaja ja muude hoonete oma. Kõige selga Rootsi punane muldvärv.
Katusekattematerjalina kasutasin bituumensindlit. Selle materjali puhul on plussiks tema suhteliselt soodne hind ning paigaldusmugavus pisikeste pindade juures. Osta saab üsna täpse koguse ning lõikamiseks piisab taskunoast. Mõistlik on kasutada mõnda vanemat nuga, millest eriti kahju pole. Materjal määrib ning nürib tera päris isuga. Kõige esimese, s.t alumise kihi panin tagurpidi, ülejäänu nii nagu peab. Esimese ja viimase kihi juures kasutasin fikseerimiseks papinaelu. Ülejäänud kleepusid esimese päikesega suurepäraselt omavahel kokku. Servalauad, harjalauad, iluliistud ja muu taoline on samuti võimaluste ja fantaasia teema – pole vaja asja ülemäära hulluks ja kulukaks korraldada.
Mõistlik on pärast majakese valmimist too paljaste kätega kõikvõimalikest kohtadest korra üle silitada. Kus käsi vähegi võpatab võimaliku pinnuohu tõttu, võta kasutusele meetmed. Lihvi ja kraabi ja tee kõik selleks, et põnnid ilmaaegu haiget ei peaks saama. Samas ei peaks taas asjaga üle pingutama ja lapsi päris vati sisse paigutama – paar pisikest pindu kulub igale marakratile elukogemuse tarvis ära.
Uks sai tehtud ema maja ehitusest üle jäänud voodrilaudadest, uksehinged oli vanaisa ilmselt juba aastaid tagasi tuleviku tarbeks soetanud – rooste maha ja Hammerite peale. Siseviimistluse tegime, nagu pildil kujutatud. Laetalad pruunid, lae ja akende-uste servad valged ning seinad kollased. Sai ilus ja rõõmsameelne. Kardin ette, nagike seinale jne. Kasuta julgelt oma fantaasiat. Ise plaanin edaspidi täiendada ehitist veel terrassipinkide ja aknaaluse kapp-lauaga. Tore nokitsemine, kui parasjagu keegi külla grillima tuleb ning seltskonda „päris tööle“ raisata ei raatsi.
