Lõhnav ja puhas rõõm ürdiaiast
Meie ilmastikutingimustes jagunevad ürdid laiemas mõistes kaheks: püsikud, mis elavad talve kenasti üle ja suvikud, mida peab igal kevadel uuesti istutama või seemnest külvama.
Ürdiaia kavandamisel on aluseks kasvukoha valik. Parim koht on pigem päikeseline, tuulte eest varjatud ning kindlasti mitte liigniiske – kõike muud vajalikku saab vähese vaevaga tekitada. Enamik ürte on vähenõudlikud taimed, mis teeb nende kasvatamise väga lihtsaks. Maitsetaimedele isegi ei sobi liiga rammus pinnas – seal muutuvad nad liigselt lopsakaks ja kaotavad omale iseloomuliku lõhna ning maitse. Seetõttu tuleb ka väetamisega pigem piiri pidada ning kasutada vaid looduslikke väetisi.
Oma pisikese või suure ürdiaia saab luua kasvatuskastidesse, rõdule, vanasse kasvuhoonevundamenti, tõstetud peenrasse või hoopis suurde lilleamplisse. Ja tegelikult ei ole vale ka maitsetaimi „peita“, näiteks pikkides neid püsilille-või köögiviljapeenardesse. Paljud ürdid vallandavad imehead lõhna kui neid puudutada, seetõttu on hea neid kasutada dekoratiivse täiendusena teede, pinkide, uste läheduses, kus neid möödudes riivatakse.
Peenra põnev kujundustöö
Kui kasvukoht on valitud ja peenar ettevalmistatud, tuleks see jagada sektoriteks, ruutudeks, kolmnurkadeks või ükskõik millisteks meelepärasteks kujunditeks. Viimast saab edukalt teha, niristades kuiva liivaga äralõigatud kotinurgast mustale pinnasele märgatavaid jooni. See tegevus on vajalik sellepärast, et nii saab iga peenrasse planeeritud ürt omale isikliku kasvukoha, mille soovi korral saab ka kirjalikult tähistada. Hiljem on siis hea vaadata, kuidas miski kasvab. Ühtlasi saavad ka aia külalised või lapsed kohe teada, milline näeb välja näiteks sidrunbasiilik, tüümian või piparrohi. Selgepiirilised jagatud sektorid aitavad hiljem taimede kasvu kontrolli all hoida: kõik, mis piirjoonele liiga lähedal, tuleks välja rohida. Nii on lihtne vältida peenra võsastumist ja taimede kokkukasvamist väikesel pinnal.
Taimed valige ürdiaeda ikka meeldivuse järgi ehk sättige peenrasse kõik see, mida olete köögis harjunud kasutama, aga lisage alati midagi uut ning põnevat seltsiks.
Kuna suur osa maitsetaimi ei ole meie kliimas püsikud, saate peenrale pakkuda igal aastal värskendust, kui vahetate neid välja. Erinevaid taimi võite alati proovida ka kasvatada seemnest, kas ette või juba otse kasvukohale külvates.
Edukalt saab ürtide naabrina kasvatada tilli, salateid, koriandrit, peterselli, suhkruherneid. Kusjuures tasub teha paari nädalaste vahedega korduskülvi – siis on sobivas koguses noori maitsetaimi saadaval läbi terve suve.
Ürtide kasvatamisel liigselt nende kokkusobivuse peale mõtlema ei pea – enamasti saavad need taimed omavahel hästi läbi. Siiski võib neid orienteerumise lihtsustamiseks jagada erinevatesse rühmadesse. Hea oleks jagada neid näiteks loomuliku kasvupiirkonna järgi. Võib luua Vahemeremaade maitsetaimede peenra, kuhu sobivad basiilik, rosmariin, aed-majoraan ehk vorstirohi, tüümian, salvei, rooma salat. Või kodumaise rühma, kuhu sobivad till, murulauk, petersell, lehtsalat. Samas võite jagada taimed peenardesse hoopis kasutusviisi järgi: lihatoitude maitsestamiseks, kalale, magustoitudele, linnulihale.
Taime välimuse järgi on võimalik aimata, milline võiks olla talle sobiv kasvukoht. Hallikate, kõvade, nahkjate ja väga pisikeste lehtedega maitsetaimed vajavad enamasti lauspäikeselist ning kuiva kasvukohta. Sellised on näiteks piparrohi, tüümian, lavendel, aedsalvei, pune.
Laiade, lopsakate ja pehmete lehtedega taimed vajavad rohkem niiskust ning taluvad hästi ka poolvarju. Sellesse gruppi kuuluvad näiteks salatid, till, karulauk, meliss, piparmünt.
Kes on nüüd külvamisega pisut hiljaks jäänud, sest mõte ürdiaeda rajada sai küpseks alles esimestel suvekuudel, saab ürdiaia rajada ka väiketaimede abiga.
Aianduskeskustes ja turul müüakse lugematul hulgal ning variatsioonides erinevaid maitsetaimede ja salatite istikuid. Ettekasvatatud taimede suureks plussiks on see, et nendega rajatud peenar on juba paari nädala pärast kasutusvalmis. Nii võibki käärid kätte võtta ja uhkusega oma ürdiaeda salatimaterjali ning supirohelist koguma minna.
Taimede vahekaugus peaks olema mõistlik – olenevalt liigist, kuid keskmiselt 20 cm. Tore on kasutada võimalikult palju erinevaid taimi ning panna vaheldumisi püsikud ja üheaastased maitsetaimed.
Värve maitsetaimepeenrale
Hea võimalus ürdiaeda iluaiaga sobitada on erinevate värvidega mängimine.
Ürdiaeda rikastavad ideaalselt magunad, aed-mustköömned, saia- ja rukkililled, samuti herned, oad, madalakasvulised tomatid ning avamaal kasvavad kurgisordid. Silmailu lisavad ning kogu aiamaa muudavad ahvatlevamaks maasikataimed. Maitsetaimepeenarde naabriks või taustal sobivad lopsakust lisama mädarõika lehed, rabarberid ja suvikõrvitsad. Peenrale õhulist ilmet saate anda mõne sparglitaimega.
Paljud maitsetaimed on saadaval kümnetes erinevates sortides: olemas on erksa kollakas-rohelise lehestikuga tüümian, kirjude lehtedega salvei, imeliselt õitsevad murulaugud ja lavendlid, tumepunase lehega basiilik. Söödavad õied on saanud omaette hitiks nii aiakujunduses kui ka grillpeo salatilaual.
Saagikoristus algab üridiaias kohe, kui taimed on piisavalt suured. Saaki tasub koguda õitsemiseni: pärast õitsemist on enamik maitsetaimi muutunud puiseks, mõrkjaks ning mõned kaotanud isegi sordiomase maitse ja lõhna. Kui teil on soov ürte talveks säilitada, siis tuleks neid korjata just suve alguses, kui taimed on veel noored ja värsked. Parim korjepäev on päikesepaisteline ja kuiv ilm. Kogutud taimed võib kas külmutada või kuivatada.
Väikese või ka suure ürdiaia rajamisega ning selle eest hoolitsemisega saab hakkama igaüks – vaja on vaid veidi fantaasiat ja uudishimu. Oma kasvatatud maitseained ja supiroheline oma ürdiaiast, rõdult, aknalaualt – mõtelge!
