Kuidas teha kvaliteetseid jääkuubikuid?
Kuna kraanivees on mitmeid lisandeid ja külmikus pole temperatuur väga pakaseline, võtab protsess palju aega ning lõpptulemuski pole kiita. Tihti on kodutehtud jääkuubikud välimuselt hallikalt tuhmid, pinnalt krobelised ning täis neisse vangistatud õhumullikesi ja setteid.
Tähtis on ka kogus – paari inimese jaoks saab jääd valmistada kodustes tingimustes, suuremale kogusele seab aga külmutamisvõimsus piiri ette.
Täiusliku jääkuubiku eripäraks on eeskätt läbipaistvus, mis peaks saavutama sellise astme, et vedelikus oleks jää vaevumärgatav. Selleni jõudmiseks on vaja täita kaks eeldust. Esiteks, lähtevesi peab olema kvaliteetne. Teiseks, külmutamise ajal peab vesi õrnalt liikuma. Kindlasti ei tohi jääkuubikud pakendis ka üksteise külge kleepuda.
Jää mõju rakkudele
Lisaks veele külmutatakse ka toitu. Jääkristallide teke on aga paljudele rakkudele otseselt hukutav. Suuremahulised kristallid lõhuvad rakkude struktuure ja ülessulamisel valgub rakkude sisu laiali. Heaks näiteks on siin sügavkülmutatud toorme ülessulatamine, mille korral alati eraldub pigmente sisaldav vedelik.
Seevastu paljud lihtsad haigusetekitajad elavad jäätumise suhteliselt muretult üle. Siit ka põhjendus, miks mikrobioloogiliselt reostunud vee külmutamine selle kvaliteeti ei paranda ning saastunud veest tehtud jää tarbimise tagajärg võib olla haigestumine.
Jääga joogipoolis annab suus tuntava jahutusefekti, kuid üldises termoregulatsioonis sellele siiski väga palju loota ei saa. Inimorganism on püsisoojane, temperatuuri hoidmiseks ja muutmiseks on kehal mitmeid süsteeme ning korraga tarbitava jää ja vedeliku kogus on kehamassiga võrreldes suhteliselt tühine.
Milleks kasutatakse?
Jää on joogimaailmas populaarsem kui toidumaailmas. Jookidele lisatakse jääd eeskätt nende jahutamiseks, lahjendamiseks, pilkupüüdvamaks muutmiseks ja isegi maitsestamiseks. Toitudest võib jääga jahutada näiteks külmsuppe.
Kuna jää temperatuur on joogi omast üldjuhul madalam, siis soojusülekande tõttu jook jahtubki. Mida suurem on jää ja joogi kokkupuutepind, seda kiiremini jook jahtub. Siit ka selgitus, miks osa jookide jahutamiseks kasutatakse purustatud jääd.
Jää sulamisel vabaneb vesi ja see lahjendab jooki paratamatult. Lahjenemist on tunda maitsest ning seda võib suhkru- ja alkoholiküllaste jookide korral näha ka heledamatoonilises joogi pinnakihis, kuhu sulamisvesi on kogunenud.
Jää tihedus on vee omast väiksem, seepärast tõusevad joogile lisatud jääkuubikud pinnale. Jää väiksem tihedus on seletatav sellega, et külmunud vee molekulid struktureeruvad ümber, moodustades kaheksanurkseid kristalle, mis tänu ruumpaigutusele asetsevad jääs hõredamalt, võrreldes veega.
Jää lisamine jookidele suurendab ka nende mahtu. Jää sulamisel tekivad jookides vahel omalaadsed segunemisefektid, eriti olukorras, kus põhijoogi tihedus tunduvalt erineb vee tihedusest. Visuaalseid eriefekte annab jookides ka värviline jää, mis on saadud kas mahla või toiduvärviga toonitud vee külmutamisel.
Magustatud jääst mahlajääni
Hoopis omalaadne maitsestaja on magustatud jää. Seda saadakse kui külmuvale veele on enne lisatud täissünteetilisi magusaineid. Need ühendid annavad magusa maitse juba väga väikestes kogustes, seepärast ei mõjuta nende olemasolu ka külmumisprotsessi. Nende teine eelis on magus maitse ilma kaloriteta.
Veel sammuke edasi on mahlajää. Mahlas on mitmeid lisandeid, mis selle vedeliku külmumistemperatuuri alandavad, seetõttu võrreldes tavaliste jääkuubikute tegemisega, kulub selleks rohkem aega ja külmavõimsust.
Mahlajääd on mitut tüüpi, alates kõige lihtsamast mahla külmutamisest koduses sügavkülmas, edasi poes müüdavad mahlajää pulgad ja lõpuks dessertide maailma kuuluv granita. Viimane on Itaalias väljamõeldud jäätise erivorm. Plaadil külmutatud marja- või puuviljamahl, maitse- ja lõhnalisandid hakitakse peeneks ning valatakse vahel üle lahja alkoholiga, näiteks vahuveiniga. Granita’t ei saa vormida jäätisekuuliks, samuti puudub sellel roal tavajäätisele iseloomulik kreemjas struktuur, kuid maitsvus ja jahutav toime on täiesti olemas.
