Jaapanliku puudutusega aed rannaniidu süles

Heinamaa, kust väikesed männid vaevu välja paistsid, oli Gülnara Nüganeni jaoks just see “puhas lõuendˮ, millele hakata maalima oma aeda.

Aastaid tagasi hakkasid Gülnara ja tema elukaaslane Heimar Tartes otsima suvemaja, mis poleks nende Tallinna-kodust liiga kaugel ja asuks mere lähedal. Harjumaal Valklas jäi Rannaniidu uusarenduses silma lihtne ühekordne majake. Ümberringi sahises heinamaa, mere pool kõrgus männimets.

“Olen Nõmme tüdruk ja männid võlusid mu kohe ära,ˮ meenutab Gülnara üht meeldivatest momentidest, mis valiku tegemisel otsustavaks said. Maja oli küll ilmetu tikutops, kuid küllap kujutasid tulevased omanikud juba siis vaimusilmas ette, kuidas seda saaks hubaseks tuunida.

Sama oli ka ümbrusega. “Sõbrad hurjutasid, et miks te ostate maja lageda põllu peale, aga mulle just meeldis, et arendaja polnud jõudnud aeda kujundada – nii saime alustada puhtalt lehelt ning teha kõike oma soovi.ˮ

Maja valmis 2007. Hoonele lisandus kolm terrassi, lahtine varjualune ehitati kinni garaažiks ning põhjapoolne ots sai juurde ruumika varjualuse. Ka sees sätiti ruumide asetus ümber, et oleks avaram ja mugavam. Igavast karbist oli saanud moodne ja hubane kodu.

Poolteist aastat kasutati maja suvilana. Kui perre võeti esimene koer, jäädi maale alaliselt elama.

Kunagi oli siin merepõhi

Gülnara avab madala valge puittara värava ja astume eesaeda. Värava sisse on kaunistuseks lõigatud kaheksakannad, meie rahvuslikud märgid, mis kaitsevad kodu haiguste ja halbade inimeste eest.

Aga enne, kui edasi läheme, ei anna uudishimu asu – küsin perenaiselt, kust ta nii erilise eesnime sai. Kuuleme, et tema isa on karakalpakk, ema eestlanna. Nime valis siiski ema, see jäi kõrva ühest tollasest poplaulukesest. See naisenimi on levinud Türgis ja mujal Vahemere ääres. Gül tähendab lille ja nar tuld. Ning rõhk on viimasel silbil!

Kas pole sobiv nimi naisele, kelle loodud ilusat ja omapärast aeda me nüüd vaatama läheme!

3600 m² suurune krunt on kunagine merepõhi, lõuna ehk sisemaa suunas maapind veidi tõuseb. Kõrgendikul on pinnas väga kuiv, all maja ümber veidi niiskem. Nende kuue aasta jooksul, mil Gülnara ja Heimar aiaga tegelnud, on elumaja saanud enda ümber kauni lilleraami. Krundi servadel kulgeb teinegi värvikas taimevöö.

Iluaia taha jääb looduslik aiaosa avara mänguplatsiga, aia põhjaosas on tarbeaed.

Ametilt on Gülnara andragoog ehk täiskasvanute koolitaja. Heimariga kahe peale on neil neli last ja üks lapselaps. Lapsed elavad kõik juba oma elu, nende asemel naudivad nüüd maal elamise mõnusid labradori retriiver Brandy ning kuldne retriiver Minna koos poeg Benjiga.

Perre kuulub veel rullkõrvadega triibuline kass Ossu, kelle ema oli puhas Ameerika curl. Kõige nunnum pereliige on aga angooravilla küülik Jänki, kelle valgest karvast saab Gülnara imepehmet lõnga. Näputöö on naise talvine hobi, tema tegemisi saab jälgida veebikodus Nõmmiku Hobihäärber.

Sirelisurud hommikuterrassil

Terrassid – eluruumi pikendused – on need, mis teevad ühe maja tõeliselt mõnusaks. Käime nad kõik järjest läbi.

Eesukse ees on katusega terrass, mille mõlemal nurgal ronivad võrestikul magusalt lõhnavad väänduvad kuslapuud ‘Serentina’. Juulis puhkevad nende kõrval ilusa läikiva lehestikuga roosad peenraroosid ‘Schackenborg’, hakkab sinetama metssalvei ja lavendel. Kevadel laiub siin liiliaõieliste tulpide valge-, fuktsiaroosa ja bordoovärvides õiemeri.

Hommikupäikese soojuses on sellel terrassil mõnus kohvi juua, õhtuti on aga veelgi imelisem, kui kuslapuuõisi külastavad suured sirelisurud ‒ eestimaised koolibrid. Alates jaanipäevast hakkab terrassi kõrval õitsema pikk rivi kõrgeid Kanada pargiroose ‘Martin Frobisher’. Õisi jätkub külmadeni, sest perenaine lõikab kõik närbunud õied ära, et anda hoogu uute puhkemisele. “See on mul hommikuse teraapia eestˮ.

Leidlikud lahendused

Mõnusa täienduse sai ümberehituse käigus maja lõunapoolne ots. Kuna oli vaja uut kasvuhoonet, ümbritseti pool terrassist klaasiga. Nutikalt ühendati mitu asja: kevadel saab siin taimi ette kasvatada, suvel muutub veranda tomatimajaks, muul ajal on talveaed. Lisaks toimib veranda külmal ajal patareina, mis soojendab maja ja kaitseb läänetuulte eest.

Kuna merelähedane kant on väga tuuline, kulub turvaline klaasitagune ruum igati marjaks ära. Siit avaneb kena vaade kõrgendikule istutatud ilupõõsastele.

Veranda-kasvuhoone on väga puhas ja mugav. Põrandat katavad kodumaised naturaalsed paekiviplaadid, mis päeval salvestavad soojust ja öösel kütavad sellega ruumi. Verandal ülekuumenemise ohtu siiski pole, sest katusealune on lahtine ja toimib loomulik tuulutus.

Nüüd võtab perenaine seinalt kastmisvooliku, keerab kraani ja tomatid-paprikad taimed saavad juua. Püstolist voolav vesi tuleb maja lääneküljel olevast ilutiigist, mis on ühtlasi vihmavee kogumise reservuaar. Vihmavett koguneb paarisajaruutmeetriselt katuselt nii palju, et selle ära mahutamiseks on plaanis jurude rajada ülevoolutiik.

Kui kasta pole vaja, saab tekitada oma rõõmuks veevulinat. Puldil nupule vajutades hakkab pump tööle, suunab mööda voolikut vee veranda nurgani, kust see mööda käänulist munakivisängi tiiki tagasi voolab. Vihma ajal viib ojasäng tiiki katuselt saabuvad veemassid.

Nutikaid lahendusi näeme hiljem mujalgi. “Ma kasvasin suures peres ja pidime olema nutikad, et leida elu korraldamiseks praktilisi lahendusi,ˮ ütleb Gülnara.

Jaapanlik puudutus

Tagaaia kujunduses on selgelt tunda Jaapani aiakunsti hõngu. Elumaja puitpõrandaga lääneterrass (see oli algselt projektis) läheb siin sujuvalt üle suureks paekividega kaetud alaks, mille sisse on sobitatud kaks veesilma (vihmaveemahuti ja vesiroositiik), sihvakate elupuusammastega okaspuuala, leinajalakate rühm, kohevad liivateepadjad. Suures peenras õitsevad püsililled, ilusaid lehevärve lisavad hostad.

Elupuude keskel jääb silma väike pagood, “meie koduhinge majakeˮ.

Peenraid katab graniiditoonides kiviklibu, mille taustal tulevad selge vormiga puud ja põõsad hästi esile. Saame teada, et kivimultš on liivast välja sõelutud

pisikesed merekivid, toodud kohalikust liivakarjäärist. Klibu all on peenrakangas. See aitab kuivas pinnases veidigi niiskust hoida.

Vajutus puldile, ja kogu see aiaosa hakkab sulisema-vulisema: priske konn sülitab tiiki vett, looklevas kivisängis pulbitseb ojake. Väike purskkaev on ka maja ees lipupeenras.

“Veesilmad meelitavad ligi ka linde, kiile, ujureid, konni. Tore on vaadata, kuidas linnud võtavad vanni ja kustutavad janu. Hiljem käivad nad kambas aia üle ja hävitavad kahjureid. Sama on lilledega, mis meelitavad aeda kimalasi-mesilasi ja muid putukaid, kes tolmeldavad ühtlasi ka tarbeaia taimi. Punane päevakübar lausa sumiseb õitsemise ajal. See kõik loob hinge sinu aiale,ˮ mõtiskleb Gülnara.

Feng-shui toimib

Liikuv vesi tekitab head energiat. See on üks paljudest feng shui tarkustest, mida Gülnara oma kodus ja aias on rakendanud. “Varem ei pidanud ma sellest õpetusest eriti midagi, kuid kuna ostsime juba valmis maja, hakkasid paljud asjad häirima. Kõik sai korda, kui tegime need hiinlaste tarkuse järgi ümber.ˮ

Üle ojakese viib väike kaarsild, et “mõtted saaksid üle vee astudes puhastudaˮ.

Head energiat toob aeda ka metallist tuulekell, mis heliseb jändrikest männitüvedest läänevärava küljes. Hommikuterrassil teeb sama tööd puidust ja maja põhjaküljel heledatest teokarpidest tuulekell.

Maja lääneküljele jääb ka neljas terrass, millele saab jaheda ilmaga klaasid ette tõmmata. See on samuti mitmeotstarbeline ruum: mõnus istumiskoht, pesukuivatuskoht, koerte magamistuba ja sauna eesruum, kus saab veetünni hüpata.

Kõik on läbi mõeldud

Gülnara ütleb, et viimasel ajal on talle meeldima hakanud toon-toonis peenrad. Aia lääneservale on kujunemas näiteks valgete õitega põõsariba. Varasuvel õitsevad siin täidisõielised tüvisirelid, arooniad, tumedate lehtedega lodjap-põisenelad ‘Red Baron’ ja must leeder ‘Black Lace’. Pärast jaani muutub valgetäpiliseks põõsasmaranate ‘Abbotswood’ rivi, õide puhkevad kaselehised enelad, aedhortensiad, Koehne pihlakat ehivad sügisel valged marjad, jne.

Maja ees madala kivimüüri ääres on aga roosa peenar: siia valis kujundaja roosades toonides pojengid, helmikpöörised, aedfloksid, mesimummude lemmikud punased päevakübarad. Roosadest roosidest on siin romantilised pargiroosid ‘Guna’, võrratult lõhnav antiikroos ‘Amalie Renaissance’, kullerkupuõieline peenraroos ‘Pomponella’ jt. Perenaise lemmik on sametiselt oranž Austini roos ‘Summer Song’.

Värvikas vaade avaneb ka maja juurest lõuna poole. Kevadel on nõlval esimene õitseja väike mandlipuu, mis on siis nagu väike roosa pall. Juunis on sirelite ja ebajasmiinide värvimöll. Suure sooja laigu tekitavad põõsasmarana kollased sordid. Kuival vaesel pinnasel kasvavad isegi kuldvihm ja äädikapuu, mille sügisene värvilõõm on kirjeldamatult ilus.

“Meil mõlemal on hea käsi, taimed lähevad hästi kasvama isegi seal, kuhu kirjanduse järgi ei peaks nad üldse sobima,ˮ mainib Gülnara. Jutu sees tuleb välja ka üks põhjus, miks kõik vaated ja värvide kooskõlad on nii hästi läbi mõeldud – ta on pikalt tegelnud sisekujundusega.

Müür nagu kunstiteos

Mõlemal pool krunti kulgeb madal kivimüür. See on Heimari kätetöö. Mees on osanud kaunilt kokku sättida lapikut paasi ja ümarat maakivi.

Heimari sõnul sihilikult veidi “vinks-vonksˮ, et oleks loomulikum, perfektselt sirget piiret polnudki kavas rajada.

Külatänaval möödujad aeglustavad sageli käiku – selge see, et imetlevad ilusat arhailise ilmega müüri ja muidugi aeda, mis selle tagant paistab.

Müüri ääristab suvi läbi õitsev põõsastik: tuhkrud enelad ‘Grefsheim’, pargiroosid ‘Robusta’ ja ‘Hansaland’, siberi kontpuud ‘Siberian Pearls’ jne. Sõidutee ääres on sirgumas aga pihlakaallee (sort ‘Granatnaja’), sest “pihlaka puhastavasse ja kaitsvasse mõjusse uskusid juba vanad eestlased.ˮ

Olla osake loodusest

Taimedest rääkides oleme märkamatult jõudnud looduslikku aiaossa. Mõne meetri kõrguste mändide vahel õitsevad juuni lõpus roosade õitega kibuvitsad, muru niitmisel alles jäetud aasalillede saarekestel hõljuvad kellukesed, karikakrad, karutubakad ja ussikeeled. Maapind on siin eriti kuiv, mulda vaid mõni sentimeeter, edasi tuleb paeklibu ja siis liiv.

Mänguväljaku serval on mõnus puhkenurk kahe võrkkiigega. See paik sündis tänu naaberkrundil kasvanud hiiglaslikule vanale männile, mille võra ülemine osa oli suurepärane karkass kiikede kinnitamiseks. Männi alumisest jämedast tüveosast sai aga vahva “aiapinkˮ ning turnimispaik lastele.

Nõlvakult avaneb vaade üle kogu aia. Gülnara sõnul on see hea mõtlemise koht, kus aeg maha võtta. Et mediteerida oleks veelgi mõnusam, istutas ta võrkkiikede lähedusse hästi lõhnavaid hüatsintsireleid ja ebajasmiine, ka pargiroosi ‘Lydia Freimane’ tumeroosad lopsakad lõhnavad joovastavalt.

Vaated nagu seinamaalid

Tänu sellele, et maja ruumijaotust muudeti, avaneb nüüd avatud köögist ja elutoast vaade läbi maja mõlemale poole aeda. “Õhtused udud heinamaa kohal on ägeda. Vahva on vaadata, kuidas rebased hüppavad juunipõrnikaid püüdes, kured käivad sageli akna taga, jänesed on aidanud leinajalakate seelikuid pügada,ˮ kirjeldavad Gülnara ja Heimar maaelu võlusid.

Eriti kena vaade toast avaneb jaapanlikule aiaosale, kus helgivad tiigipeeglid ja okaspuud näitavad oma mitmekesiseid vorme. Tagapool lisab meeleolu maaliline roigasvärav. Elupuusammaste taha tekib sügisel arooniate leegitsev müür, talvel naudib pilk aga raagus leinajalakate kauneid võrasid, kus sageli askeldab tihaste parv.

Gülnara: “Tunnen, kuidas sellel kohal on meile teraapiline mõju. Kui suudad oma kodus ja aias luua keskkonna, kus oled õnnelik ja mis on sinu nägu, laskmata end moevooludel kaasa tõmmata, siis oled ka ise parem inimene ja suudad läbi enda teisigi paremaks muuta. Kui aiakujundus ja taimevalik harmoneerub ümbritseva looduse ja hoonetega, siis laseb see sul rahuneda ja sulanduda aiaga üheks, et tunda end turvaliselt, aega unustades. Meie maja on väga lihtne ‒ nii tekkis rohkem võimalusi aias mängida. Mulle meeldib, et meil pole rangelt eristuvaid krundipiire nagu linnas. See on just maakodu võlu – olla osake loodusest.ˮ