Aiamulla tervis: kahjurid

Hea muld on terve aia alus. Aiamuld peab olema viljakas, tüse ja kobe ning vaba saasteainetest, umbrohtudest, kahjuritest ja patogeenidest. Selles loos räägime peamiselt putukkahjuritest, haigustekitajatest aga juba järgmisel korral.

Alustades taimekaitsega mullast, võib oma aia tervist tunduvalt parandada. Umbes üheksa putukaliiki kümnest, nii kahjurid, kasurid kui ka muud mutukad, veedavad vähemalt osa oma elutsüklist just seal. Kahjuritest on olulised nii need, kes vigastavad ja õgivad taimede maa-aluseid osi, kui ka need, kes tegutsevad peamiselt maapinnal, kuid veedavad mullas mõne olulise arengu­etapi. Eri kahjurid viibivad mullas vastavalt elutsüklile eri ajal, mõni ka mitu korda – näiteks kui ta annab aastas mitu põlvkonda – ning siis ei piisa pelgalt kevadisest või sügisesest tõrjest.

Multš ja kompost

Kaval aednik ei säästa kahjustajaid ennetavate vahendite pealt. Katteloor sobib nii porgandikärbse, maakirpude kui ka kartulimardika ennetamiseks. Kapsakraed tõkestavad kapsakärbse vastsete rünnet. Meelitissöödaga püünised, vaskteip või koreda puistematerjali ribad maapinnal hoiavad eemal teod ja nälkjad. Kündmine või kaevamine häirib mullas peituvate putukate elu ning toob nad pinnale, kus nad võivad langeda lindude ja röövloomade saagiks. Taimejäänuste sügisese maassekaevamisega võtame talvitumisvõimalused paljudelt kahjuritelt, sellised on näiteks mõned öölased, sibula- ja kapsakoid, lutikate ja kärsakate liigid ning hiilamardikad.

Läikivad kilemultšid peletavad ripslasi ja lehetäisid, mistõttu esineb vähem ka viirusi, mida nad edasi kannavad. Ka kiirendavad plastist peenrakatted varajaste köögiviljade arengut, nii et need valmivad enne hilisemate haiguste ja kahjurite pealetungi. Seevastu kahjustused, mida tekitavad varajased kahjurid, nagu lehetäid ja kedriklest, võvad kilemultši või peenravaiba kasutamise korral suureneda. Põhumultš kartulivagude vahel aitab pidurdada kartulimardika esimese põlvkonna kahjustust, kuna tekitab taimede vahele röövtoiduliste putukate jaoks sobiva keskkonna.

Orgaanilise väetisega (sõnnik, kompost, lehekõdu, haljasväetised jms) väetamine suurendab mulla bioloogilist mitmekesisust ja aktiivsust. Nii kasvab ka organismide arv, kes hoiavad kahjurite ja patogeenide arvukust kontrolli all. Samas muudab lämmastikuga üleväetamine taimekoed mahlakaks ja pehmeks, mis sobib lehetäidele, karilastele ja kedriklestale. Ka sobib hilinenud kevadkünd või pikk jahe kevad, kui mulda viidud taimejäänused alustavad kõdunemist alles külviajal, munemiseks tõusmekärbsele Delia platura. Tema vastsed võivad köögiviljade tõusmeid tugevasti kahjustada.

Viljavaheldus

Kahjurite edasikandmise vältimiseks tuleb tööriistad ja -rõivad alati enne teise kohta siirdumist puhastada. Kartuli-kiduuss ja muud nematoodid võivad piki nõlva levida isegi ohtra kastmisega tekkinud veeojakestes.

Viljavaheldust on aastaid propageeritud universaalse võluvitsana haiguste ja kahjurite vastu. Ometi on siingi küsitavusi. Paljud haigused ja putukad elutsevad eri sugukonna taimedel ja sobivate vahekultuuride leidmine on paras pähkel. Ka pole viljavaheldusest palju kasu lendavate putukate või õhuvooludega levivate patogeenide vastu.

Köögiviljade kaugus eelmise aasta kasvupinnast ja naabruses kasvatatavast samast kultuurist (või alternatiivsetest toidutaimedest) võiks olla vähemalt 100 m, veelgi parem, kui see on 500 m.

Väikeses majapidamises pole selleks ruumi ja nii on aiamaa piires peenarde asukoha ümbertõstmine ainus võimalus. Siiski võiksime proovida õrnemate kultuuride paigutuses võtta kasutusele looduslikud tõkked ja rajada uudismaa teisele poole puid-põõsaid või rajatisi.
Sobivate tõrjemeetmete leidmiseks on vaja oma vaenlased ära tunda ja teha endale selgeks, millal ja kuidas nad mullas redutavad.

Kahjur	Kes ja millal on mullas	Tõrje
Kartulikidu-uss	Vastsed väljuvad tsüstidest mulda kartuli juureeritiste mõjul ja tungivad juurde juba kümne päeva pärast kartuli mahapanekut. Seitsme nädala pärast on juurtele kinnitunud emasloomad juba mune täis ja veel nädala pärast valmis tsüstidena mulda pudenema, kus säilivad elujõulisena üle 15 aasta.	Varajase kartuli kasvatamisel koristada saak ja hävitada taimejäänused enne tsüstide küpsemist. Alternatiivne meede on ülipikk ajaline isolatsioon.
Teod ja nälkjad	Mullas talvituvad hilissügisel munetud munad ja maassekaevunud teod.	Tõrjeks sobivad hilissügisene või varakevadine mullaharimine, püünised ja ärakorjamine. Säästa tigude looduslike vaenlasi.
Kedriklest	Talveks poevad emased mullapragudesse, aga ka mujale peremeestaimede lähedale varjulistesse kohtadesse, lahtise puukoore alla jne.	Vältida umbrohte. Maasikate vahel kasutada põhumultši, mis põletada pärast saagiaega koos lehtedega. Biotõrje röövlestaga Phytoseiulus persimilis.
Juurelest	Elutseb taime maa-alustel osadel, eelistavad pehmet, poolmäda taimset materjali.	Kontrollida tippsibulaid. Koristusjäätmed eemaldada. Vihmasel talvel võivad mullas hukkuda.
Ripslased	Kalifornia ripslase ebanukk säilib mullas või kasvuhoone varjulistes kohtades. Herneripslase valmik talvitub mullas, tubakaripslasel ka taimejäänustel.	Kasvuhoonetes sobib biotõrjeks röövlest Amblyseius mckenziei. Mullaharimine häirib ja hävitab valmikuid.
Kaerasori	Lõuna-Eestis kergetes ja niisketes muldades kohati tõsine kahjur. Kogu areng munast valmikuni leiab aset mullas, millest väljub üksnes pulmalendluseks.	Mullaharimine ja üleujutamine on vahel tõhus. Soojas mullas sobib biotõrjeks nematood Steinernema spp.
Köögiviljade kärbsed ja pahksääsed	Viimase kasvujärgu vaglad nukkuvad mullas ja talvituvad seal. Olenevalt liigist on suve jooksul üks või kaks, tõusmekärbsel kolm ja pahksääskedel kuni neli põlvkonda. Kapsakärbes muneb kirsside õitsemise aegu ristõieliste juurekaelale või lähedale mulda, teine põlvkond muneb juulis. Porgandikärbes muneb tõusmete lähedusse mullatükkide vahele õunapuude õitsemisest alates, teine põlvkond juuli lõpust augusti alguseni. Kaalikakärbes muneb juuni lõpul ja juuli algul ja nukkub mullas augusti keskel.	Maa kaevamine sügisel, taimede muldamine ja väetamine, taimejäänuste hävitamine. Taimede vahele puistatud tuhk aitab tõrjuda nukkumiseks maapinnale laskuvaid pahksääse vastseid. Tõusmekärbse ennetuseks vältida viljastunud emaseid ligimeelitavaid taimejäätmeid, teha otsekülvi ja varast mullaharimist.
Kartulimardikas	Viljastunud või veel viljastumata mardikad talvituvad 18–60 cm sügavusel mullas ja väljuvad paljunemiseks mullast, kui temperatuur tõuseb üle 15 °C. Kuu hiljem poevad täiskasvanud tõugud mulda nukkuma. Noormardikad kooruvad suve lõpul ja toituvad maapinnal paar nädalat, et koguda talvitumiseks vajalikku energiat.	Varasest kartulist jäänud maa koristusjärgne harimine vigastab nukuhälle ja häirib moonet, mistõttu hukkuvad koorunud defektsed valmikud järgmisel talvel. Biotõrjeks sobib entomopatogeenne seen valge muskardiin Beauveria bassiana.
Maakirbud jt hüpikpoid	Munevad taimelehtedele, taimejuurtele või juurekaelale, peedi-rohuhüpik ja kõrsvilja-maakirp ka mulda. Täiskasvanud vastsed nukkuvad mullas või varjulistes kohtades juuni lõpust juuli lõpuni. Noormardikas talvitub mullas või lehekõdu all.	Sügisene mullaharimine hävitab talvituvaid mardikaid. Külvise õige hooldus ja kastmine aitab taimi ohustatud perioodist kiiresti välja kasvada. Kaitseks sobivad peenrakatted ja multšid.
Kärsaklased	Noormardikad talvituvad lehekõdus ja mulla ülakihis. Hernekärsakas muneb kevadel mullale, vastsed kahjustavad liblikõieliste juuremügaraid. Juure-peitkärsaka vastsed arenevad taime juurtes. Enamik liike nukkub mullas, maasika-õielõikaja vahel ka vigastatud õiepungas.	Taimejäänuste hävitamine vähendab talvitusvõimalusi. Sügisene ja varakevadine mullaharimine häirib talvituvaid mardikaid. Suvine vaheltharimine hävitab nukke.
Aiapõrnikas, juunipõrnikas	Mullas vastsed (konutõugud), kes närivad taimede juuri. Mullas talvituvad vastsed, maipõrnikal ka noormardikad.	Regulaarne mullaharimine ja mulla kobestamine häirib vastseid.
Naksurlased
	Vastsed (nn traatussid) mullas. Munad munetakse mai lõpust juuli alguseni pinnasesse, eelistatult niiske pinnaga rohumaale. Vastsestaadium kestab kolm kuni viis aastat. Vastsed talvituvad toitumiskohas kuni 60 cm sügavusel. Viimasel arenguaastal nukkuvad tõugud suvel 10–20 cm sügavusel mulda rajatud nukuhällis.	Munemisaegne hoolikas umbrohutõrje suunab viljastunud emased köögiviljakultuuridest eemale. Munad ja nukud hukkuvad kergesti kuivas pinnases. Suvine mullaharimine vigastab neid ja peatab edasise arengu.
Öölased
	Mullas talvituvad kapsaöölase, mustja aiaöölase, herneöölase nukud; oraseöölase, põlluöölase, teraöölase, rukkiöölase röövikud ja tume-varreöölase munad. Mõne liigi röövikud närivad mullas juuri ja mugulaid.	Hilissügisene ja varakevadine mullaharimine hävitab talvituvaid arengufaase. Hoiduda umbrohtudest ja taimejäänuste jätmisest mullapinnale.
Pisiliblikad
Koid, mähkurid ja leedikud	Sibulakoi talvitub liblikana, vahel ka nukuna. Nukkub taimejäänustel või mullas. Hernemähkur, kapsaleedik ja varreleedik talvituvad röövikuna mullas kookonis, milles nukkuvad kevadel. Varreleedik võib jääda talvituma ka toidutaime varde.	Kahjustusega taimeosad ja koristusjäätmed hävitada. Sügisene või varakevadine mullaharimine hävitab talvituvaid isendeid. Suvine vaheltharimine häirib sibulakoi esimese põlvkonna nukke.