Sügislill – purpurroosa aiaehe
Sibullillepeenras on istutusaeg, õiteilu näeb alles kevadel. Seda hinnatumad on sügisel õitsevad krookused ja nendega õiekujult sarnased sügislilled.
Sügislill (Colchicum) kui sibullilleperekonna nimi võib tekitada omajagu segadust, sest rahvas kutsub nii kõiki sügiskuudel aias õitsevaid taimi.
Septembris ja oktoobris õitsevaid roosakate lehterjate õiega lilli peetakse vahel ekslikult sügiskrookusteks. Krookuste (Crocus) hulgas on küll päris palju sügisel õitsevaid liike, kuid sügislilled ja krookused kuuluvad lausa eri sugukondadesse. Sarnanevad vaid õiekuju, õitsemisaeg ja lehtede kevadine areng.
Krookuste violetsetes või sinistes toonides haprad õied puhkevad enamasti septembri teisel poolel, sügislillede märksa suuremaid purpurroosasid õisi näeb juba augusti lõpus. Sügislille lehedki on hoopis suuremad ja laiemad. Õitsemise ajal lehti pole, siis on vahe tegemiseks kõige kindlam uurida tolmukaid. Sügislillel on neid kuus, võhumõõgaliste sugukonda kuuluvatel krookustel aga kolm.
Umbes 50 liigiga sügislilleliste sugukonnas (Colchicaceae) on ka väga lähedased perekonnad merendera (Merendera) ja valevlill (Bulbocodium). Varasema süstemaatika alusel olid nad liilialiste sugukonnas, nüüd aga liidavad mõned taimeteadlased merenderad ja valevlilled sügislille perekonda.
Ladinakeelne nimetus Colchicum tuleneb Gruusia kohanimest Kolhida, kus kasvab mitut liiki sügislilli. Looduslikult kasvab sügislilli peaaegu kogu Euroopas, idas ulatub nende levikuala Iraani ja Türkmenistani. Enamik neist õitseb sügisel, kuid on ka varakevadel õitsevaid liike. Kõik sügislilled on mürgised, alkaloid kolhitsiin näiteks pärsib raku jagunemist.
Purpurroosad õied
Sügislille kuus alt lehterjalt kokku kasvanud õielehte moodustavad pika varretaolise õieputke. Õievärvus ulatub valgest ja heleroosast erksa purpurroosani. Mõnel liigil esineb õielehtedel ka peent ruudumustrit nagu püvililledelgi. Õied on enamasti 10–20 cm kõrgused, kevadel arenevate lehtede pikkus on 20–40 cm. Lehtede laius ulatub liigist sõltuvalt mõnest kuni 10 sentimeetrini. Lehed tärkavad koos esimeste varakevadiste sibullilledega. Koos lehtedega arenevad maapinnal ka seemnekuprad, õitsemise ajal oli seemnealgmetega sigimik peidus mugulsibulas. Suhteliselt suured mugulsibulad (läbimõõt kuni 5 cm) ei lähe kunagi segi krookuste üsna pisikeste lapikümarate sibulatega.
Suurima loodusliku levikualaga harilikku sügislille (Colchicum autumnale) kohtab ka aedades kõige rohkem. Peaaegu kogu Euroopas levinud liik kasvab looduslikult Eestiski, kuuludes punase raamatu kolmanda kategooria taimede hulka.
Lille kitsad õielehtrid on kuni 15 cm kõrgused, ühest mugulsibulast areneb neid 4–7. Esimesed õiepungad ilmuvad juba augusti lõpus – septembri alguses, pehme ilmaga sügisel imetleme viimaseid õisi veel novembriski. Sageli näeb aedades ka hariliku sügislille valget vormi ’Album’. Hoopis haruldasem sort ’Atropurpureum’ on aga üks tumedamaid sügislilli. Eriline on ka valge täidisõieline ’Alboplenum’.
Samuti varakult puhkev kaunis sügislill (C. speciosum) pärineb Kaukaasia ja Türgi mäestikuniitudelt. Tema kuni 20 cm kõrgused roosad õied on laialt lehterjad, neeluosas valged. Hele õieputk on õrn ja lamandub kergesti. Läikivatel lehtedel on pikkust üle 30 cm, laiust isegi kuni 8 cm. Liik paljuneb hästi ja moodustab tihedaid taimekogumikke. Põhja-Türgist on kogutud erksa roosa värvuse ja rohkete, üsna korraga puhkevate õitega taimi. Neist valikuist aretati sordid ’Turkey’ ja ’Ordu’.
Hoopis hilisem õitseja on hiid-sügislill (C. giganteum), kelle suuri ja heledamaid õisi saame imetleda veel pärast esimesi kergemaid hallaöidki.
Ruudulise sügislille (C. bivonae) levikuala ulatub Itaaliast Balkanini. Suurte erksalt purpurroosade õitega liik sai nime õielehtede tugeva maleruudumustri järgi. Purpurja tooniga tolmukapead torkavad hästi silma heledama neeluosa taustal. Kena taim on üheks esivanemaks paljudele liikide ristamisel saadud hübriidsetele sortidele.
Bütsantsi sügislill (C. byzantinum) on hübriidne suhteliselt varase õitsemisajaga liik. Tema kuni 10 cm kõrgustel õitel pole neelus valget osa, emakasuudmete tipud on aga roosakad. Suhteliselt madalate õitega liigi lehed on eriti suured ja laiad, isegi pisut voldilised.
Sügislillede hulgas on ka tagasihoidlikumaid taimi, kes lillepeenras erilist efekti ei anna. Pisike heleroosa, juba augusti keskel puhkev alpi sügislill (C. alpinum) võib huvi pakkuda sibullillekogujaile.
Kõige tugevama ruudumustriga kirju sügislill (C. variegatum) kasvab Kreekas ja Türgi edelaosas, meil ta avamaal vastu ei pea.. Aias edeneb hästi selle liigi ja hariliku sügislille hübriid inglise sügislill (C. agrippinum), kel on õielehtedel samuti päris intensiivne muster. Tugeva purpurroosa tooniga õielehed on kitsad ja terava tipuga, emakasuudmed ja tolmukaniididki on violetsed, tolmukapead pruunikasvioletsed. Kitsad lehed on pisut lainelise servaga. Esimesed õied ilmuvad juba augusti lõpuks.
Liike ristates on saadud rikkalikult õitsevaid, vastupidavate suurte õitega sorte. Nende erinevusi ei pane alati tähelegi. Hinnatud sortidel on näiteks tugevam õieputk, mis hoiab õie kauem püsti. Vastupidava sordi ’Autumn Herald’ suure õie valkjas või isegi rohekas ning üsna jäme putkeosa ei lase õitel kergesti lamanduda. Õite värvuse intensiivsus, ruudumustri esinemine jm tunnused erinevad sorditi. Sageli on iseloomulikuks tunnuseks õie keskel oleva valge või heledama neelulaigu kuju või suurus. Sortide õitseaegu klapitades saate sügislilleilu oma aias tunduvalt pikendada.
Rohkeõieline ’Lilac Wonder’ puhkeb septembri keskpaigaks, tema ruudumustriga graatsilised kõrged õied kahjuks lamanduvad ruttu.
Sügislilled kevadel
See kõlab veidralt, kuid mõned sügislille liigid õitsevad kevadel. Neil liikidel on hoopis väiksemad õied ja lehed. Paljud neist ei pruugi meil avamaal vastu pidada, kuna nad on väga niiskustundlikud. Neist erilisim on erkkollase õievärvusega kollane sügislill (C. luteum). Kõige paremini on kevadistest õitsejatest meil kasvanud armeenia sügislill (C. szovitsii).
Kevadised õitsejad puhkevad juba märtsis-aprillis koos krookustega või vahel isegi ennetavad neid. Õie suuruse poolest sarnanevadki nad krookustega, kuid erinevuse reedavad koos õitega arenevad ja hoopis laiemad süstjad lehed.
Kevadel õitsevad ka sügislilledele väga lähedased perekonnad merendera (Merendera) ja valevlill (Bulbocodium), kes erinevad pisut õieehituse poolest. Nende õielehed pole nimelt alumises osas putkeks liitunud. Kevadine valevlill (B. vernum) on aias hästi vastupidav, tema purpurroosad õied on varakevadel väga erilised.
Merenderatest on tuntuimad kolmeemakane merendera (M. trigyna) ja võsundmerendera (M. sobolifera), kelle mugulsibulad on pikkade jätketega. Need meil siiski küllalt haruldased taimed paljunevad vegetatiivselt aeglaselt, seemnest õitsemisealiste taimede saamine võtab lausa aastaid.
Kevadel õitsevaid sügislilli, valevlilli ja merenderaid võiks kasvatada pigem kiviktaimlas, sest nad vajavad hea drenaažiga päikeselist paika. Ka juuni lõpuks kuivavad lehed on neil tagasihoidlikumad kui sügisestel õitsejatel.
Leplikud aiataimed
Sügislilled on üsna leplikud. Nad eelistavad päikeselist parasniisket raskema mullaga kasvukohta, kuid edenevad hästi ka kerges varjus.
Nuputamist on hoopis neile lillepeenras heade naabrite valimisega. Kevadel arenev lopsakas lehestik võib varju jätta madalad kaaslased, juunis lamanduma hakkavad lehed pole aga peenras kuigi kaunid. Enne kolletuma hakkamist ei ole aga hea lehti ära lõigata.
Sügisel tahaks lehitutele õitele naabreid taustaks küll. Sobiksid madalama kasvuga püsikud, proovida võiks kooslusi väiksemate hostade, kurerehade või madalate kõrrelistega. Suurema grupina tekitavad sügislilled väga efektse erksa värvilaigu ka näiteks põõsaste ees või lagedaks jäänud sibullillepeenras.
Sügislill paljuneb mugulsibulate abil üsna kiiresti, ümberistutust ootavad nad juba kolme-nelja aasta järel. Kevadel võiks taimedele anda kompleksväetist. Kui juulis-augustis mugulsibulaid ümber istutate, pistke neist mõni ka suurde potti, mille saate õite puhkedes tõsta kõige uhkemasse kohta. Talveks tuleks see anum maasse kaevata või külma eest katta.. Sõltuvalt nõu suurusest ja istutustihedusest vajavad taimed seal ümberistutust kiiremini kui peenras.
