Särav aiapärl kahel pool orgu

Valli ja Kalle Teori värvikast aiast Viljandimaal Võhma linna serval on võimatu mööduda, ilma et pilk pikemalt peatuks rõõmsal värvilapilisel iluaial, ilusatel hekkidel, vormi pügatud okaspuudel ja kenal kujundusel.

Kunagi laius siin soine heinamaa, kuhu linn otsustas rajada aianduskooperatiivi. Oma maalapi said ka Teorid, kelle pere elas tol ajal suures kortermajas. Kevaditi põgenesid nad kohe esimesel võimalusel “maale” ja sügisel olid seal nii pikalt kui kannatas. Elu suve- ja talvekodus oli hea ühitada, sest need jäid teineteisest vaid jalutuskäigu kaugusele.

Tüüpprojekti järgi kerkis ühekordne suvemaja, krundi esimene pool kujunes iluaiaks, tagapool kasvatati köögivilja. Kuigi alustades polnud Vallil ja Kallel aiapidamisest õrna aimugi, arenes asi hoogsalt, sest huvi oli suur ja mõlemad nautisid aias müttamist südamest.

Kaheksa aastat tagasi hakkas Valli Kallele peale käima: “Korter ahistab, ei taha enam mööda koledat trepikoda viiendale korrusele ronida. Teeme suvilast päris maja ja läheme siit ära.”

Loomulikult polnud mehel naise soovi vastu midagi. Kalle muheleb, et “kodurahu huvides teen kõik mis vaja”. Pole ime, et paar on juba 48 aastat abielus olnud!

“Kevadel hakkasime ümberehitusega pihta, järgmisel sügisel kolisime sisse. Tegime kõike koos,” meenutab Valli.

Suvila sai peale teise korruse, ukse kõrval olnud varjualune ehitati kinni. Tänu kavalale lahendusele – maja ühel küljel ulatub teine korrus meetri jagu üle esimese – on nüüd elamispinda lausa sadakond ruutmeetrit. All on lisaks suurele avatud köögile ja toale ka saun. Tarbeaiapoolsele küljele ehitati juurde avar katusega terrass.

Praeguseks on uues kodus veedetud juba seitse talve. Kalle meelest aga polegi mugavaks kohendatud maja nii tähtis: “Hulga toredam on see, et nüüd saab kogu aeg aeda vaadata.”

Kole kraav osutus lotovõiduks

1400 m² suurust krunti poolitab sirge kraav, mille nõlvadel laiub maaliline taimevaip. Ühele poole “orgu” jääb eesaed suure muruplatsi ja kaminanurgaga, teisel pool on maja ja tarbeaed.

Aia algusaastatel voolas kraavis kunagise Võhma lihakombinaadi katlamaja vesi. See oli nii kuum, et auras. Ebameeldiv kraav osutus lihakombinaadi kadudes aga hoopis toredaks krunti liigendavaks reljeefielemendiks, mille nõlvad lausa kutsusid kiviktaimlat rajama. Süvendi põhi kaeti paekividega, mille vahel voolab nüüdki suurema vihmaga väike veenire.

Aja jooksul on perenaine istutanud nõlvadele kümneid liike ja sorte püsililli, kõrrelisi ning madalaid leht- ja okaspõõsaid. “Mulle meeldib mängida lehe- ja okkavärviga, sest siis on kogu aeg värve, õisi ei peagi palju olema,” kirjeldab ta oma kujundusnippe. Tänu okaspuudele ja igihaljastele padjandtaimedele kosutavad kraavinõlvad silma ka hilissügisel ja talvel.

Vallile meeldib väga parukapuu veinpunane lehevärv, põõsast hoiab ta kiviktaimlas meetrikõrguse pallina. “Mulle meeldivad erilised taimed,” tunnistab ta. Üks selline on Haide ­puukoolist toodud hübriidhosta, millel on tohutu suured helerohelised lehed ja puhmiku läbimõõt poolteist meetrit. Palju erilisi liike-sorte on toodud reisidelt. Valli ja Kalle võtavad igal aastal ette mõne pikema reisi, ja nii juba alates 1991. aastast.

Lisaks värvikatele kraavinõlvadele on palju värve mujalgi aias. Maja juures õitsevad roosid, tarbeaia ees laiub suur püsililleväli. Kuna suvelilledega on igal kevadel palju tööd, sest tuleb jälle külvata ja istutada, on perenaine hakanud neid kasutama vaid anumates, et anda värvi terrassidele.

Ilupeenraid ääristavad põneva vormiga maakivid justkui skulptuurinäitusel. Kõik need on kahekesi põldude pealt sõiduauto järelkärus kohale toodud. “Oleme kivihaiged!” kõlab aus ülestunnistus.

Asi algas sellest, et varem peeti peres koeri, ning okaspuid tuli nende eest kaitsta. Samal põhjusel kaeti mitu ilupeenart killustikuga, et lemmikud seal kaevata ei saaks. Hele killustik, mille taustal taimed kaunilt välja joonistuvad, katab peenraid siiani.

Oma aias toimetades sai Valli aastate jooksul aianduses nii targaks, et töötas mõnda aega isegi Võhma gümnaasiumis kooliaednikuna. Lisaks peenardele kooliaias oli tema hoole all ka uhke talveaed.

Lõbusad hekid ja pügatud vormid

Nii Vallile kui Kallele meeldib tegutseda heki- ja aiakääridega. Madalad perfektselt pügatud tuhkpuuhekid, mis aeda liigendavad, on Kalle looming. Eriti vahva hekk piirab maja juures olevat muruplatsi: see on keskpaigas kahes järgus madalamaks lõigatud, et avaneks vaade värvikale lilleorule ja kaugel aianurgas olevale istumiskohale.

Hekkidesse on paigutatud päikeselambid, mis hämaruse saabudes süttivad. “Öösel töölt koju tulles on tuledest valgustatud hekid nagu hiiglaslikud maod,” tunneb Kalle romantilisest vaatemängust rõõmu. Ka toast on seda vahva vaadata.

Hekid on alati ideaalselt vormis tänu sellele, et peremees pügab neid suve jooksul neli korda. Ka muru on imeilus, sest seda niidab ta üks kord nädalas.

Vallile meeldib tembutada okaspuude ja lehtpõõsastega. Nii on ühest sihvakast kaljukadakast saanud nelja palliga vormipuu. Põhjus oli tegelikult selles, et kevadtalvine päike põletas kadaka okkarüü pruuniks ning võra päästmiseks tuli midagi ette võtta. Nüüd käib kujundaja igal suvel pallidest kääridega usinalt üle ning need lähevadki aina kohevamaks.

“Mulle meeldib aiareisidelt saadud ideid ise edasi arendada,” räägib kääritööd nautiv perenaine.

Vormi pügatud puudest jäävad silma veel tore kollane elupuusilinder ja lodjap-põisenela ‘Red Baron’ mustjaspunane kuhi. Viimase pügas Valli madalaks sellepärast, et too ei varjaks maalilist leinapihlakat.

Aiakääre ootavad ka noored sarapuud krundi sõiduteepoolses servas. Varem oli siin kõrge sarapuumüür, aga sellelt langenud tohutu lehemassi koristamine igal sügisel tüütas ära. Eelmisel aastal võeti kõrged sarapuud maani maha, juurevõsust kasvanud noored põõsad on kavas lõigata keradeks.

Eesaia muruplatsil seisab ümaraks pügatud matsakas “nupuga” jugapuu. Siin laiub ka võimas sabiina kadakas, mis istutati aia rajamise algul ning mille läbimõõt on juba kuue meetri ringis. Aias on mitu mõnusat istumiskohta. Eesaia serval on katusega kaminanurk. Valli märgib, et selle munakividest seinad on tema laotud. Lisaks kaminale on siin ka suitsuahi ja lõkkease. Elumaja ukse ees terrassil istudes saab nautida vaadet kogu iluaiale.

Läbipaistva katusega suvetuba

Kõige mõnusam koht on aga ilmselt avar 12 m² suurune terrass, mis lisandus maja tarbeaiapoolsele küljele ümberehituse käigus. Siin on suur pehme diivan ja kogukas laud, riiulitele on tipitud armsaid kujukesi ja muid pisiasju. Terrassil suvitavad inglitrompetid, kõrgustes roniv aktiniidia tekitab lõunamaise tunde.

Olemise teeb eriti hubaseks kihtplastist katus, tänu millele on suvetoas palju valgust ja mõnus pikutades näiteks raamatut lugeda.

Terrassi ees ja kõrval on lopsakas püsilillepeenar, selle taha jääb köögiviljamaa. Peenardel on esindatud täiuslik sortiment – peedid, sibulad, till, oad, herned jne, ruumi on maasikapeenardele ja isegi väikesele kartulipõllule.

Kasvuhoone jääb ilu- ja tarbeaia piirile. Siin lokkavad viinapuud: esimesena valmib roosade viljadega ja kõige magusam ‘Summerset Sweet’, seejärel saab küpseks roheliste viljadega ‘Krasavets’, kõige hilisem on tumesinine ‘Zilga’.

Lisaks tomatitele-kurkidele-paprikatele on perenaine pannud kasvuhoonesse ka peakapsaid, lehtsalatit, maasikaid jm, et saada saaki varem kui avamaalt. Üks õige aed ongi selline, mis kasvatab ka toidu.