Järvekalda astangulised aiavaated
Seitsme aastaga on Berzini pere rajanud Karula järve kaldale omapärase astangulise aia. Kõikjal võib näha maakivi, sellest on kujundatud trepid ja looklevad kõnniteed, laotud müürid. Kõige krooniks on suur maakivist elamu, mis algselt oli Uue-Võidu mõisa laut.
Seitsme aastaga on Berzini pere rajanud Karula järve kaldale omapärase astangulise aia. Kõikjal võib näha maakivi, sellest on kujundatud trepid ja looklevad kõnniteed, laotud müürid. Kõige krooniks on suur maakivist elamu, mis algselt oli Uue-Võidu mõisa laut.
Järvekalda perenaine Merit Berzin kutsub aiavaateid nautinud külalisi sageli järve äärt pidi kulgevale laudteele jalutama. Puutumatu loodus on üks kodukoha võlusid, mida pere kõrgelt hindab. "Kas just iga päev, aga me käime siin väga sageli jalutamas," lausub Merit.
Paari kilomeetri pikkune tee algab talu lähedalt, kus elab Meriti ema. Merit ja Aivar märkisid sihi, mille järgi ehitusmees tee valmis tegi. Aga jalutada võivad seal kõik soovijad. Esialgu lookleb laudtee kõrkjate vahel, siis jõuame puude ja põõsaste varju. On juuli algus ja võsavahe naadiõite lõhna täis. Tee kõrval õitseb palderjan, puhkemas on angervaks ja õitsemist lõpetamas meelespea. Teele hüppab konn ja kaob kiiresti ojasse. Kaldal on pink, et kevadel kose kohinat kuulata. Seda emotsiooni pakkusid koprad, kes ehitasid ojale kõrge tammi, millest suurvesi hirmsa hooga alla tulvas.
Puhkekohti on veelgi. Neist ühel pingid ja alus võrkkiige jaoks, kavas on tuua ka piknikulaud. Siit avaneb vaade Järvekalda elamule ja maalilisele aiale. Naaberkrundil kõrguvad kunagise mõisa viinaköögi varemed. Postkaardivaade missugune!
Meriti üks unistusi oli rajada oma aed. Uut kodupaika otsides peetigi silmas, et seal oleks aia jaoks lahedalt ruumi. Müügis oli Karula ehk Uue-Võidu mõisa maakivist laut järve kaldal. Selle ümber jätkus piisavalt maad.
Hoone ümbrus oli räämas ja kohati võssa kasvanud. Laut oli 12−13 aastat tühjalt seisnud, aga aknad laudadega kinni löödud ja peal eterniitkatus, mis hoidis ära müüride lagunemise. Ajahammas polnud suutnud midagi märkimisväärset korda saata, kuigi hoone võib olla üle saja aasta vana. Müüride maakivimustrit vaadates tahaks tollastele ehitajatele suure kummarduse teha. Vanast laudast muljetavaldava elumaja ehitamine oli suur töö, aga see on omaette lugu.
Maakivivaimustus pani mõtte liikuma. Seda enam et siinkandis polnud suur kunst maakivi hankida. Seda leidus oma talu põldudel, ka õnnestus lammutada paar vana maakivist hoonet. Maakivi lõhkumisega oli muidugi tegu, aga see jäeti kivitööd tundvate meeste hooleks.
Ka taimede valik ja istutamine usaldati suuremalt jaolt asjatundjatele, Merit oli aianduses alles algaja. Aga ta sukeldus sellesse suure põhjalikkusega, nagu kõigisse oma ettevõtmistesse. Luges ajakirju, uuris raamatuid ja käis aianäitustel. Tal oli silme ees pilt, missugune peaks aed välja nägema, ning kujundajatega arutatigi läbi, kuidas seda teoks teha.
Krunt asub järve laugjal kaldal, see meelitas astanguid rajama. Loomulikult tuli tublisti kaasa aidata ja kõvasti mulda juurde vedada. Astanguid sai kokku neli: tarbeaed koos iluaiaga, elumaja koos sissepääsuga, puhketsoon ja rannaala.
Purskkaev poolitab
Aia ülemise astangu jagab pooleks tornikujuline purskkaev. Umbes samasugune hakkas Meritile silma Hollandis aianäitusel. Aga too oli liivakivist, mis meie kliimasse ei sobi, ning pealegi hirmkallis.
"Veel uhkema saaks maakivist," turgatas Meritile kohe pähe. Meister Jüri Siht võttis mõttest tuld ning pani kaevu kokku väikestest maakivikildudest. Ka müür purskkaevu ümber on maakivist, pealmine rida aga laotud vanadest tellistest. Öösel on purskkaev valgustatud, see on kaunis vaatepilt.
Mõisate regulaaraedade põhimõttel kujundati purskkaevu ümber kaarjas peenar, mis omakorda jagati neljaks: üks osa on kultuurmustikate ja teine maasikate päralt, ülejäänu on hõivanud maitsetaimed.
Aianurgas paikneb kasvuhoone, kust kevadel tuleb salat ja redis, hiljem tomat, kurk ja paprika. Kasvuhoone kõrval on kolm kastpeenart. Neist ühel aedmaasikapuhmad kõrvuti lopsakate kuumaasikatega, marju saab siit suhu pista sügiseni. Kaks teist peenart on salatite ja maitsetaimede jaoks. Lemmikuks on basiilik, kuigi too oleks tänavu eelistanud sooja kasvuhoonet. Mullakastide ümber on põimitud lepa- ja sarapuuoksad. Tööriistakuuril on mätaskatus, kus eriti hästi tunnevad end kukeharjad. Kasvuhoone taga kasvab kartul, peet, porgand, aeduba. Esimene värske kraam tuleb ikka oma aiast.
Maakivimüüri ääres on reas vaarikapõõsad. Aia nurgas aga lauake ja toolid, kus istudes paistab kätte kogu aed.
Kivid salvestavad soojust, eriti meeldib see noortele viinamarjaistikutele. Seniajani on nad talvekülmale vastu pidanud ja juba saakigi andnud. Sujuvalt läheb tarbeaed üle iluaiaks. Aia ülemine astang on nagu raami sees, seda ääristavad püsilillepeenrad. Keskele on istutatud õuna- ja ploomipuud. “Puhas klassika,” ütleb Merit. “Head äraproovitud sordid, näiteks ’Valge klaar’, ’Liivi kuldrenett’, ’Suislepp’, ’Martsipan’, ploomidest ’Emma Leppermann’ ja ’Victoria’.
Juuli algul õitsevad veel mõned pojengid, värvi annab metssalvei. Püsililled vahelduvad madalate pajupõõsaste, enelate ja põõsasmaranatega. Meriti lemmikuks on pojengid, sõrmkübaralill, kukekannused, helmikpöörised, aga ka kevadine meelislill kobarhüatsint, samuti lupiinid, kukeharjad, kortslehed, laugud.
Merit vaatab peenart hindava pilguga. Õrna lavendli jätavad varju metssalvei intensiivsed sinised õied – neid taimi tuleb lahus hoida, seda on perenaine peenart rajades arvestanudki. Roosad habenelgid lõhnavad hurmavalt, aga on juba ülearu lopsakaks läinud ning Merit lubab puhmast pisut kärpida. Nüüd mõistab ta oma aeda taimi valida ja oskab neid sobivasse kohta istutada. Aga tunnistab oma veaks seda, et ei tunne sugugi lillesorte ning ostetud püsikute lipikud kaovad käest. Ent nagu aiast näha, pole sellest lugu.
Aias ringi kõndides tõmbab Merit siit-sealt välja mõne umbrohu, aga püsivalt ta rohimisega tegelda ei jõua. Nii et kord nädalas käib tal aiaabiline. Merit ja Aivar Berzinil on ju kolm last: Brit (17), Emma (13) ja pesamuna Erik, kes pole veel aastanegi. Lisaks pere eest hoolitsemisele peab Merit Viljandis kohvikut Fellin. Kohviku kööki jõuavad siit aiast paljud maitsetaimed, näiteks koriander ja till, aga ka mungalill ehk kress, jänesekapsas. Ka lopsakad lillekimbud ja -seaded kohviku laudadele tulevad siitsamast.
Korraks põikame sepistatud sissesõiduvärava juurde. Merit viitab munakivisillutisele, millega ta sugugi rahul pole. Nüüd on naine võtnud pähe, et rajab sissesõidutee keskele punastest tänavakividest mosaiigi, mustri joonistab muidugi ise. Kuna mõte jonnakalt peas püsib, siis võib arvata, et varsti läheb tööks.
Maja otsaseinal lokkab metsviinapuu, anumates lilled, seina ääres seisab sinine pink. Erksat värvi pingid meeldivad Meritile, lisaks valgetele on erkroosa ja krellsinine.
Sissesõiduteelt viib maja taha kaheastmeline trepp, kus kahel pool aiavaasis rikkalikult õitsevad roosid. "Just eile ostsin, tükk aega ei leidnud siia midagi sobivat," lausub Merit.
Majatagune on askeetlik. Ühel pool punastest tänavakividest teed on muruplats, seinaäärne osa aga kaetud graniitkillustikuga. Seina ääres kasvab kontpuu. Tagatrepi ees on potililli ja mitu amplit, nii ei jää siingi, suhteliselt varjulises, kohas õu õiteta.
Elamu teises otsas kasvab lopsakas jugapuu ja seina ehib siingi metsviinapuu. Silma hakkab metallist luuk, mis on stiilselt ümbritsetud maakiviga. "Siin all on peidus meie pumbajaam, kastmisvesi tuleb ju järvest," avaldab perenaine salapärase luugi saladuse.
Maja otsast algab kitsas maakivitee, mis viib välja joogaplatsile. Suvehommikuti tervitavad Merit ja Aivar päikest just siin. Aivar teeb joogat ja Merit pilatese harjutusi. Seejärel käiakse ujumas ning alles siis on aega kohvi juua.
Söögituba ja spordiplats
Maja otsas autosid nähes ja õues hõiskamist kuuldes tekkis meil esialgu tunne, et tegu on hoopis puhketaluga. "Ikka õige koht, mu vennapere tuli külla," rahustab külalisi perenaine.
Maja ees on suur spordiplats, kus võib mängida nii jalgpalli, võrgutennist kui ka sulgpalli. Kahe pere peale saab juba võistkonnad kokku.
Maja ees on piisavalt ruumi, pole karta, et pall võib lillepotid trepi kõrval ümber ajada. Küll küllale liiga ei tee – pottides lilled sobivad siia, mis sellest et ukse kõrvalt algab pikk püsilillepeenar. Parajasti õitsevad päevaliiliad ja lõhnav kuslapuu, maadligi hoiavad tuhkpuud ja roomav kadakas. Siin kasvab ka üks paljudest pihlakatest. "Pihlakas annab energiat," märgib Merit. Aga lisaks pihlakaile on nad istutanud ka pärnasid, neid on praegu kaks – suur ja väike.
Ka spordiplatsi ääristab püsilillepeenar. Üsna selle ääres on söögilaud. Kui ilm vähegi lubab, einestatakse ikka õues. Tuleb vaid valvata, et kergelt lendu minevad esemed tuule meelevalda ei satuks. Söögilauast pisut eemal kasvavad vanad põlispuud, mille varju on üles pandud võrkkiik.
Elamu eest algab looklev kõnnitee. Maakivide vahele on puistatud graniitsõelmeid, sedasi püütakse umbrohtu ohjeldada.
Maakivist trepp viib randa. Seda treppi ehitati lausa kaks aastat. Maakivide lõhkumisega nägi meister Riho kõvasti vaeva, aga takistuseks oli ka vihmane suvi. Äkitselt alanud vihmahoog viis kive siduva segu minema, nii et lõpuks ehitati rajatisele katus peale. Sedasi trepiehitus veniski.
Kaugelt paistab maantee, kus kihutavad tillukesed, mänguauto mõõtu sõidukid. Lähedal on veepiir, rand paadisilla ja päevitustoolidega, muru niidetud.
Praegu sahisevad seal kõrkjad, aga varakevadel puhkevad rannaski esimesed kevadlilled. Varaseid õitsejaid – nartsisse, tulpe, krookuseid, kobarhüatsinte − leidub kõigil peenardel, ja neid võib kokku olla mitusada.
