Grillimajas on perel gaasigrill ja õues väike UFO-grill. Viimane on Keila seppade tehtud, sel on küljes ka pannihoidja. Perenaisel meeldib seal peamiselt vokkida. Aga suurema seltskonna puhul jääb malmgrill väikeseks ja gaasigrill pole päris õige asi. Igatahes oli suuremat grilli vaja, ja see võiks midagi ägedat olla, leidis Aivar ning lasi fantaasial lennata.

Mõtleski välja grilliveduri ja tegi joonised. Kutsus appi sõbrad töökojast, sest metalli töötlemiseks on ikka korralikke tööriistu vaja.

Metall on kallis ja sellega pole priisata, käiku läks vanametall. Veduri kabiiniks passis vana rahakapp, katlaks aga suruõhupaak. Rahakapi alla keevitati küttekolle ja katla külge korsten. Ka õnnestus leida sobivad rattad. Rööpad, millel vedur seisab, on aga hoopis vanad – pärit esimese Eesti Vabariigi ajast kitsarööpmeliselt raudteelt.
Lepapuud koldesse, ja kui temperatuurinäidik näitab 180 kraadi, paneb Aivar maitsestatud lõhe ahju. Paarikümne minuti pärast on kala valmis, lõpetuseks paneb ta restile lepapuupuru, mis annab toidule hea suitsumaitse. Meeldib ka rääbist valmistada, kuldkollased kalad saavad valmis veerandtunniga.
Kas kuumus läheb veduri katlasse või kabiini, seda saab reguleerida siibriga. Katlas ehk barbeque-ahjus küpsetab Aivar liha. “Seda pean veel harjutama ja õiged nipid kätte saama. Kõige paremini õnnestuvad seakoodid, need mässin fooliumisse, sedasi tulevad välja head mahlased,” räägib ta. Suveõhtul Treved toas ei einesta, olgu siis oma pere või tulevad külalised. Varju pakub grillimaja ning perenaisel pole muret, mida liha või kala juurde pakkuda. Kasvuhoones ripuvad punased ja kollased tomatikobarad, on paprikat ja kurki ning piisavalt kõiksugu maitserohelist. Ka silmale on siin ilu küllaga – on ju Trevede aed üks linna ilusamaid.