Kodu nagu öökullipesa - armastust täis ja metsa sisse peidetud

Ehitajast basskitarristi Mart Veski (34) ja käsitöölisest muusikaõpetaja Helen Tuga (29) kodumaja Keila vallas pole veel aastatki vana. Hoone ehituse algusest saab novembris napilt aasta ja katuse alla sai see seitsme nädalaga.

Eelmise aasta 10. novembril oli siin veel ainult endise maja vundament ja hunnik liiva. “Aga vana-aastaõhtul kolisime juba uude koju sisse,” ütleb Mart.

Mardi käe all tunduvadki korterid ja majad kerkivat otsekui seened pärast vihma. Aastast 2006 on ta oma sõnul end vee peal hoidnud sellega, et ostab korteri või krundi, remondib ja ehitab, kolib sisse, siis paneb “nalja pärast” müüki ja ... hakkab jälle otsast peale.

“Viimane korter, mille niimoodi tegin, oli Tallinnas Tondi kasarmuhoones,” räägib Tallinna Ehituskooli lõpetanud ja hiljem ka majandust õppinud Mart. “Ostsin äripinna, tegin vaheseintega kolmetoaliseks korteriks, registreerisin ümber elupinnaks ja mõtlesin, et vaataks nalja pärast, kas oleks ostjaid.” Nali naljaks, aga kahe nädala pärast oli Mart sunnitud uuele eluasemele mõtlema hakkama. Ka ühe palkmaja on ta juba varem ehitanud koos isa Jüriga, sedagi tabas sama saatus.

Mart on sama mudelit kasutanud ka elu huvitavamaks tegemiseks – sai ühe tööpakkumise Brasiiliasse, mõtles, et miks mitte seigelda, ja lendas sinna. Kohale jõudes aga ostis hoopis ühe korterikarbi, ehitas selle ise seal samal ajal sees elades ilusaks, ning kui tuli isu Eestisse naasta, müüs taas maha.

Metsamaal kitsede ja marjulistega

Praeguse maja ajaloo juurde tagasi tulles – varem oli siin 1934. aastal ehitatud kahekordne maja, mis ühel halval päeval õnnetult põlema läks. Mardil ja Helenil aga vedas – just sel ajal, kui põlenud maja odavalt müüki pandi, otsisid nemad krunti, kuhu täiesti uus maja ehitada, aga sobivat saada ei olnud. See leid aga oli ideaalne – lisaks sellele, et ei olnud enam muret, kuidas saada majja vesi ja elekter, asub krunt Keila–Paldiski maantee ääres, olles sellest samas eraldatud korraliku metsaribaga ning ka ülejäänud kolmes küljes on ainult puud, nii et ühtki silmaga nähtavat naabrit ei ole, ja tunne on, nagu elaksidki keset suurt metsa.

“Ka talvel on ilus, kui puud valge lume all on ja metskitsed mööda käivad. Metssigu pidi ka liikuma, aga neid me veel näinud ei ole. Just eile nägime aga oravat ja vaskussi. Kärnkonnasid on siin hästi palju, järelikult on loodus puhas,” kiidab Helen ning jätkab: “Mustikalisi on ka palju. Aga sellegipoolest otsustasime, et me krundile aeda ümber ei ehita, las läheb otse metsaks üle. Kuidagi ei taha seda vaadet rikkuda.” Isegi kui vahel satub mõni marjuline majale liiga lähedale, on neil siiamaani jagunud viisakust mitte lausa õuele tulla.

Et riigimetsas hakataks lähitulevikus puid maha võtma, ei tasu Mardi sõnul samuti karta – selleks olevat mets veel liiga noor.

Niisiis – vanast majast jäi alles ainult vundament, mida järgides Mart uue maja kavandas. 110ruutmeetrises majas on maaküte, mis teeb suvel nii mõnusalt jahedad kiltkivist põrandad talvel täiesti piisavalt soojaks. Seinad on võimsatest kandiliseks tahutud palkidest, mille eest Mart tänab Kullamaa meistrimeest Ahto Päidi. Katus on siledast kivist, mis on Mardi sõnul küll kallim valik kui tavaline katusekivi, aga sobib kandilise palgiga märksa paremini.

Väljast on palgid töödeldud tõrvaõliga, sees on kasutatud vaiguõli. Lagi aga on täiesti puhas puit. Peaaegu 20 cm laiuste laelaudade üle on Mart eriti uhke. “Leidsin need kuuselauad väga pika otsimise peale kuskilt Rakvere külje alt, olid üsna koledad ja eri mõõdus. Nii et tööd oli nendega palju, aga mulle oli kõige tähtsam just laelaua laius, et ei jääks sellist suvila muljet.” Ka firmast Viking Window pärit akendega on ta väga rahul: “Kõik restid saab ühe liigutusega välja tõsta, ei pea iga restivahet eraldi pesema.”

Õues püüavad pilku ja toas raamivad hunnitut metsavaadet toredad erikujulised laiad puuliistud. Samasugused on ka kõikidel ustel. “Need on meie tõeliselt vahva töömehe Ahto välja mõeldud ja tehtud,” räägib Helen. Mart lisab: “Hästi kohusetundlik mees, isegi jõuluõhtul tegime siin temaga tööd. Ütles: “Mart, ma lubasin, et teen selle maja sulle selle aastanumbri sees valmis.” Ja tegi ka.”

“Kui välisringil on akna- ja ukseliistud tumedamaks vahatatud, siis siseringi liistud jätsime heledaks, muidu kisub väga ruuduliseks,” räägib Helen, lisades, et need heledamad liistud pole tegelikult veel päris valmis. Nimelt on tal plaanis maalida neile kreemikasrohelised väädid, et natuke loodust ka majja sisse tuua. Kergust lisavad muidu ehk pisut raskepärasele paksule seinapalgile ja kiltkivist põrandale valged mööbliesemed, mis rõhutamaks maja terviklikkust on kõik pärit samast Unoliki firmast.

Maja, selle sisekujunduse ja ümbritseva metsa kõik toonid saavad omakorda kokku Heleni kootud triibulistes kaltsuvaipades. “Ma kogun nendeks vaipadeks kõigepealt hulk aega kangaid, praegugi on kaks kastitäit järge ootamas. Ma ei taha teha vaipu suvalistest jääkidest, vaid just sellistes toonides, et mulle endale meeldiks. Nii läheb see küll päris kalliks, aga iseendale teen ju,” tunnistab ta end väikestviisi perfektsionistiks.

Helenil on üldse väga lahtised käed. Et neil kätel ikka piisavalt tegutsemisvabadust oleks, on tal ka oma ateljee-käsitöötuba, kus tervelt kaks kummutit käsitöövahendeid tuubil täis. “Juba ainuüksi pärleid on kaks sahtlitäit,” naerab Helen. Neist pärlitest ja traadijuppidest põimib ta naiselikke kaelakeesid, käevõrusid ja vahel koguni peeneid helkureid daamide käekottide külge. Nii Heleni töötoas kui ka köögis olevad seinakellad on tema enda kujundatud. Juba nimetatud kaltsuvaibad, keraamika, kõikvõimalikud karbid, mitme tahiga suured lõhnaküünlad, omatehtud kosmeetikatarbed... Lihtsam oleks ilmselt üles lugeda asju, millega Heleni käed hakkama ei saaks.

Käsitöö pole aga Heleni peamine tegevusala, ta on juba kaheksa aastat muusikaõpetaja Tiskre eralasteaias Lõvimeri, kus lisaks tavapäraste muusikatundide andmisele õpetab lapsi ka väikekannelt ja plokkflööti mängima. Enne käsitöötoast väljumist tuleb rääkida veel põrandalambist, mis on tehtud plekkämbrist ja – nagu selgub – Mardi lapsepõlveonnist jäänud puidust. Tegijaks Mardi sõber Erik Riikoja, kes tegelikult fotograafina leiba teenib.

Hiiri harvendab kass Muri

Järgmine käik on Säde tuppa. Säde on väike särtsakas kavalate silmadega tüdrukutirts Mardi varasemast kooselust, kes kord nädalas issil külas käib.

“Me alguses natuke kartsime talle Säde nimeks panna, et äkki tuleb selline loid laps ja nimi ei sobi üldse,” tunnistab Mart. Kaugel sellest. Nimi on igati õigustatud – Säde ei näikse sekunditki paigal püsivat.

Neljas pereliige on veel – hall kass, kelle üldse mitte kassipärane nimi Muri olla Säde pandud, ja seda seepärast, et kassile ostetud sööginõud olid koerapildiga. Heleni sõnul õigustab ka Muri oma nime ja käitub vahel üsna koera kombel. Kassi võtmisel oli ka põhjus – palkmajad tõmbavad hiiri otsekui magnetiga ligi, ja hiired meeldivad Helenile veel hulga vähem kui ­kassikarvad. ­Viimaste vastu pealegi aitab lihtne tolmuimejatrikk. Noor kass aga on pererahvale ka juba päris mitu omapüütud hiirt näha toonud – õnneks siiski õuest, mitte toast.

Kuhu majas ka pilku ei heidaks, ikka hakkab silma mõni öökull. Köögiaknal, elutoaaknal, Säde toas kummuti peal... Isegi pajalapid on öökullimustriga kangast. Väljas samuti – maja kaunistavad toredad öökulliskulptuurid: esiukse juures öökullipaar kolme pojaga ja tagaukse juures metsa poole vaatav tõsise pilguga majavalvur. Need on kohaliku skulptori Taivo Tõnismäe kätetöö. Maakodu külaskäigu ja trükkiminemise vahepeal aga on maja kõrvale kerkinud veel üks skulptuur – Metsavana.

Õues on ka laelaudade ülejäägist ehitatud väike maja, kus Säde sõbrannadega piknikke pidamas käib.

Õhus on armastust...

Omaette tore lugu on aga see, kuidas Helen ja Mart kokku said.

Mart: “See juhtus siis, kui ma olin oma eelmisest elukaaslasest lahku läinud. Eks siis veedetakse ikka sõpradega rohkem aega. Istusingi koos sõbraga, kes parajasti üht korterit üritas üürile anda, kui talle kirjutas Facebookis üks potentsiaalne üürnik. Küsisin, et kes, ja ta ütles, et muusikaõpetaja Tabasalust. Mina: oot, muusikaõpetaja (Mart on muusik, mänginud basskitarri bändides Herald, House of Games, Instigator of Grief, Three Leg Dog, R.A.T.T. ja Pappa Lucca. – M. P.), näita nüüd lähemalt! Ja järgmiseks kohe, et davai, kutsu minu juurde kohvile! Teeme filmiõhtu! No ja ta tuligi. Ning võibki öelda, et ära ta enam ei läinud.”

Helen: “Ma elasin siis Harkus üürikorteris. Ja ma ei käi üldse tihedalt Facebookis, vahel jääb kolm päeva vahele. Aga ükskord läksin korraks vaatama ja kohe nägin, et üks tuttav tahab üürile anda ühetoalise korteri Tabasalus. Mõtlesin, et tööle palju lähemal, väga hea, uurin asja. Käisin vaatamas, aga tegelikult mulle see ikka väga ei sobinud, liiga palju oleks tulnud ümber teha. No selline poissmehekorter oli. Kirjutasingi talle siis õhtul kell kümme, et ma ikka ei võta. Aga tema seepeale kohe helistas. Ja küsis, et mis sa täna õhtul teed, et teeks mu sõbra juures filmiõhtu. Mõtlesin, et mis ma ikka üksinda kodus istun, lähen siis. Ta tuli mulle autoga järele, sõitsime maja ette, ja siis tuligi Mart. Jubedalt püüdis, suu oli kõrvuni, samm hästi energiline. Tegime ennast siis tuttavaks, vaatasime filmi ära, ja kui ma korraks vannituppa läksin, kuulsin, et Mart ja Rene omavahel sosistavad. Pärast sain teada, et see oli see jutt, et kuule, ma viin ta ise koju.”

Mart: “No et mul oli õudselt oluline just kuhugi sinnakanti minna.”

Helen: “Jah, ta pidi minema Statoili saia ostma... Aga lähim Stat­oil jäi tegelikult hoopis teisele poole. No siis ma hakkasin juba vaikselt aru saama, mis värk on.

Siis vahetasime telefoninumbreid minu maja ees. Ja kolmandal päeval ma tulin juba seljakotiga, riided ja hambahari kaasas. Aga et mul oli siiski oma üürikorter, siis ma käisin pesu pesemas ja riideid vahetamas ikka kodus nii iga kolme päeva tagant. Meil läks sisuliselt viis kuud aega, viis kuud kõndisin seljakotiga.”

Mart: “Oli ka viis kuud või? Ma mõtlesin, et vähem oli...”

Kohe seejärel tulevad jutuks öökulliskulptuurid.

Helen: “Mõtlesime, et võiks teha majale ka nimesildi – “Ökula”. Maja ees on ju öökulliissi ja -emme koos kolme pojaga...”

Mart: “Jah.”

Helen: “Säde juba valis välja, milline tema sealt on ja kaks...”

Mart: “Ära hirmuta! Mul on selle ühegagi juba...”

Helen pehmendab: “Üks on Muri.”

Mõlemad naeravad, aga selge on, et õhus on armastust...