SUUR FOTOGALERII: Eneseusus kasvav Sonne talu
Praegu elavad Sonne talus lisaks Jaanusele ja Pillele nende lapsed Laura, Jaano ja Marie ning kolm noort kassi − Kirs, Tommi ja Leegi. Kasside muretut mängu vaadates ning nurrumootorite puhkehetkedel nende rahulolevat häält kuuldes on selge, et see on neile parim koht elamiseks.
Tallinnas elanud Jaanus ja Pille Viese tegid elus otsustava kannapöörde üheksa aasta eest.
"Sees näris pikka aega tunne, et midagi peab muutma. Ja kui ei oska sisemust muuta, siis piirdud välisega. Eesmärk oli, et saaks Tallinnast ära, ja nii kaugele kui saab," räägib Jaanus.
Elukohamuutuse tegi lihtsamaks seegi, et saviehitusega tegelev mees sai tööpakkumise Setumaale, ettevõtlusnõustaja kohale. Nii oli suund teada, kuhukanti uut kodukohta otsida.
Pärale jõudes soovitasid kohalikud vaatama minna vana talukohta, mis asub Piusa jõekäärus, kus kunagine talumaja oli maani maha põlenud. Esialgu mõtles kodule kohta otsiv pereisa, et parem vaatab veel mingeid müügis olevaid kohti. Aga miski viis teda ikkagi sellele metsistunud krundile.
"Kui kohale jõudsin, siis tuli äratundmine – see on õige koht! " meenutab Jaanus. Peagi selgus, et talukoha nimi on Sonne. Rõõm oli suur. Nimelt kandis sama nime Jaanuse isa talu, mis neile väga meeldis. Nimede kokkulangevus kinnitas veelgi usku, et see on kodu jaoks kindlasti parim paik. "See oli ettemääratud, siin pole kahtlustki!" lausub Jaanus.
Rakettahjud ja soojad savist diivanid
Viesed müüsid ära oma Kalamajas olnud kodu, sest neid mõlemaid võlus mõte elamisest looduse keskel. Pärast ostutehingut kolitigi kogu perega Tallinnast ära.
Esialgu elasid nad Võrus, siis krundil telgis, seejärel viis kuud neljakesi haagissuvilas ning ühe aasta said varju sõbraliku naabertalu saunas. Jaanus unistas kodust, mis oleks oma kätega ehitatud savimaja. Paraku aeg sundis tagant. Pere oli vaja talveks saada oma kodu katuse alla, aga sõbrad, kes oleks savimaja ehitada aidanud, elasid nüüd Jaanusest liiga kaugel.
Nii sündis otsus, et kõigepealt pannakse püsti palkmaja ja saun. "Esialgu ma ei suutnud siia nii palju rahvast meelitada, et savimaja ehitada. Eks see oli suur samm ühe mehe jaoks, kes tegeleb saviehitusega, et tellida endale maja hoopis palkidest. Aga ma ju kunagi unistasin ka palkmajast. Nüüd mõtlengi nii, et esialgu tuleb ellu viia väikesed unistused, siis saab suurte kallale asuda."
Jaanus, kes on tuntud loodusehitaja ja loomuliku eluviisi edendaja, kasutas ehitades vaid looduslikke materjale. Mees tunnistab, et algus oli ikka pingeline, aga samas ka põnev.
"Saime kogemuse, kui raske on luua ise füüsiliselt. Looduses kõike nullist alustada ja ise teha – see on väga töömahukas. Kas või see, et kogu ümbrus on metsik − sa niidad kõik ära ning lühikese ajaga kasvab kohe peale. Panga abiga olnuks mitmed tööd palju lihtsamad," tõdeb Jaanus. "Samas tsivilisatsioonist ei saanud me paraku üle ega ümber. Tahtsime küll päikeseenergiat kasutada, aga pakett oli nii kallis, et otsustasime tavaenergia kasuks, mida sai n-ö sõbrahinnaga."
Õnneks ei olnud neil muret puhta vee pärast, talu hoovi kaevu täidab korralik allikas.
Palkmaja sai püsti vaid päevaga, kuid ülejäänud ehitustöödele kulus üle aasta. Maja soojaks saamiseks ehitas Jaanus elutuppa rakettahju ning köetava diivani, mille savi on hangitud kraavide ja tiikide kaevamisel üle jäänud savist. Rakketahi on küttekoldeks ka saunas.
Neid soovitab Jaanus teistelegi, sest need on loodussäästlikud. Sellise ahju isoleeritud soojustatud põlemiskambris tõuseb puude põlemisel temperatuur üle tuhande kraadi. Sel moel kulub puid kütmiseks vähem kui tavaahjus ning ka põlemisjääke on vähe. "Sellise ahju ehitamine on jõukohane ka inimesele, kellel ei ole pottsepakutset," ütleb Jaanus, kes tegelikult on Tallinna Ehituskoolis just selle eriala lõpetanud.
Nii ei olnud talle mingi vaev puudega köetav pliit valmis ehitada. Ka selle alumine ehk mitteköetav osa on ehitatud toorsavi, põhu ja liiva segust. Pliit on kõrge, mis teeb toiduvalmistamise mugavaks, sest nii ei jää süüa tehes selg haigeks.
Kõik, mis perenaisele vajalik, on ühe kerepöörde kaugusel. Keedupotid ja kruusid, millest taimeteed või kohvi juua, on kõrvupidi riputatud maja palkide külge, kus nad on kõik kenasti näha ja kergesti kättesaadavad. Maja katusekorrusele sätiti magamisruum. Aja jooksul täiendati elamist veel vannitoaga, millele seintes on toredad riiuliorvakesed punase savikrohviga seinas.
Eksperimendid kodu nimel
Jaanus tunnistab, et tegelikult on temas ikka alles see kihk, et ehitada oma perele savimaja. Ta on saviehitusealast koolitust saanud Iirimaal, kuid savist elumaja ei ole mees varem ehitanud.
Eelprooviks hakati palkmaja kõrval ehitama eksperimentaalset maja, mis järgiks loodusele omaseid kaarjaid ja kumeraid vorme. Sellist ehitusstiilil nimetakse cob-tehnikaks, see tähendab ümaraid vorme, ümaraid nurki ja käsitsi voolimist.
Selle kõrvahoone sai kõikide saviehituse trikkide ja nippide proovimisekohaks. Aga mitte ainult. "Me oleme mõelnud, et kuidas siin kõigest kaugel saaks ellu jääda. Oleme naisega kaalunud koolitusturismi ja ka joogalaagrite korraldamist. Praegu oleme pakkunud loodusehituse laagreid. Õnneks inimestele meeldib siia ürgse jõe orgu tulla."
Maja praegusesse etappi on jõutud 34 päeva ja 12 inimese abiga. Abikäteks olid vabatahtlikud, kas siis koolituslaagrite käigus või talgulistena.
Ürgses savi-põhutehnikas majaehitus pole Jaanuse hinnangul kallis, seda juhul, kui suurem osa materjalist on omast käest võtta ning kogukond aitab ehitada. "Kui keegi telliks endale sellise maja, tuleb hind oluliselt kõrgem kui mõne tavalise maja ehitamine, " ütleb Jaanus.
Selle maja ehitamiseks olid liivakarjäär ja savivarud lähedal. Palgid, mida kasutati katusekonstruktsioonis, saadi Põlvamaalt. Samuti kulus majja rukkipõhupakke, soojustuseks pesemata lambavilla, mida osteti talunikelt.
Liiva vajati kolm koormatäit. "Võiks öeldagi, et see on rohkem nagu liivamaja. Põhupakid ja lambavilla kasutasime soojustuseks. Katsetasime siin eri tehnikaid, et näha, mis toimib," märgib Jaanus. Osa liivast on selle maja vundamendiks ehk liivaga täidetud suhkrukottides. Kotid on laotud müüri põhimõttel ehk iga liivakott toetub teisele servakesega, et neid omavahel kindlamalt siduda. Iga kotirea vahel on tugevuse andmiseks lisatud okastraat.
Maja saab soojaks rakettahju küttes. Siit ei puudu köetav diivan ja kamin. Kõik küttekehad tehti loodusehituse laagrite käigus. "Kamin on sai valmis viie päevaga ning selles on koos liiv, savi ja põhk, vaid kolle on laotud šamottkividest. Kaminat aitasid ehitada naised, kes olid täiesti algajad," märgib Jaanus.
Üks põnevamaid avausi, mis selle maja seinas silma jääb, on mõeldud külmkapiks-sahvriks.
"Selle tagumises seinas põhupakisoojustust ei ole, küll aga on loodud katkestusega külgseinad, et vältida külmasildu," seletab meister. Ette tuleb puidust uks, mis on seest vooderdatud fooliumiga.
Eksperimentaalse kõrvalhoone pakettaknad ning nende ümbrus annavad cob-tehnikast ettekujutuse, kõik aknaavad on mõnusalt ümarad ning samas erikujulised. "See ei ole veel sugugi valmis. Mitmed viimistlustööd ja krohvimine seisab veel ees," ütleb Jaanus. "Aga tulevikus peaks siin nii lastel kui külalistel päris mõnus olema."
Üks kena varjualune kuppelahi on talu maadel veel. Selle seinad paljastavad, kui eri värvi võivad olla teistest maakondadest toodud savid. Seinte kollakad, hallid ja helepunased kaunistused on tehtud nii Haapsalu, Obinitsa, Järvamaa kui ka kohalikust savist. Varjualuse seinad looklevad ja voogavad nagu ka siinne savist diivan. See kõik loob tunde, nagu oleks selle ehitanud orgaanilise arhitektuuri esindaja Gaudi õpilased. Tegelikult on seegi ehitis valminud Jaanuse juhendamisel ning loodusehituse laagrite raames.
Väliköögis valmivad pitsad
Selleks et suvel ei peaks elumaja rakettahju kütma, kavandati kodu ette varikatusega väliköök. Seal on juba kuppelahi, pliidi vundament ning kiik. Jaanus ja Pille kiikuma eriti ei jõua, küll aga naudivad seda Laura, Jaano ja Marie.
Kohalikust liiva-savisegust kuppelahi on nii palju valmis, et selle umbes 300kraadises kuumuses saavad kolme minutiga valmis maitsvad pitsad. Jaanuse jaoks on ahi veel poolik ja testimisjärgus. Ta jälgib pidevalt, kuidas kuumus cob-tehnikas ehitatud ahju mõjutab, sest samasuguseid teeb ta ka klientidele ning õpetab nende ehitamist kõigile huvilistele. Just seetõttu on väliköögi kuppelahi veel lõbusaks krohvimata. Samas ei sega krohvi puudumine küpsetamist.
Pille kasutab pitsatainas alati mahedaid jahutooteid, näiteks speltajahu ja täistera- nisujahu. Tainameister teab, et kui head pitsat tahetakse, tuleb tainas hommikul valmis teha ning lasta sel vähemalt pool päeva kerkida. Siis saab seedimisele kõige sobilikuma küpsetise.
Jaanus hakib valmis kõik pitsale sobivad koostisained − tomati, suvikõrvitsa, lehtpeedi, paprika, küüslaugu. Suurem osa köögiviljadest on pärit maja kõrvale rajatud kõrgpeenardest. Iga pereliige ja külaline saab oma käega voolida tainapallist pitsapõhja ning sellele siis talle sobivad toiduained peale laotada.
Jaanus ise on mõnda aega olnud toortoidudieedil. Seega jääb temale vaid pitsaküpsetamise rõõm. "Mind ei isuta üldse, tunnen värsket kraami süües end nii hästi," ütleb ta.
Kogu nende elu uues kodus, ka valdav osa perele toidu tegemisest, on eksperimendilaadne tegevus. Suve lõpus võib maitsta aiamaakatsetuste tulemusi − lauale saab kõrgetest põhupeenardest tuua aiavilju ja lilli, mida silmarõõmuks aiamaal näeb. Muud toiduained oma aia saadustele lisaks ostetakse talunikelt. Jogurti tegemiseks vajalikku piima tuuakse naaberküladest.
Kassid tiirutavad toiduvalmistajate ümber pidevalt ning mõni hüppab vahel ka lauale.
Keegi ei riidle loomakestega, vaid nad tõstetakse vaikselt ja turjast kinni võttes taas maha. Nii pidavat kass kõige paremini selgeks saama, mida ei tohi teha. "Nende kassipoiste omanikuks saime juhuslikult," meenutab pereisa. "Läksin ühte tallu, seal öeldi: võta kaasa, nad saavad ise hakkama. Võtsingi siis kolm kassipoega kaasa, kuigi mul endal ei ole kunagi varem lemmikloomi olnud. Mõtlesin lastele, et nende lapsepõlve võiks ka lemmikloomad kuuluda."
