Nagu paljud head inimesed, oli Jaanika üks nendest, kellele läks aastate eest korda tänavakassidega tegelevate inimeste appihüüd – vajame vabatahtlikke.

Juba mõnda aega on võõraste kasside eest hoolitsemine muutunud Jaanika elu osaks. Vähe sellest, et kogu tema vaba aeg on kassidega täidetud, on ka neiu elukaaslane Rasmus hiirekuningatele abikäe ulatanud. “Kõik mind ümbritsevad inimesed elavad koos kassidega. Paar tuttavat said oma lemmikud minu kaudu,” lausub neiu naeratades. “Meil on nüüd kodus kass, kes ei sobi teiste kassidega. Mul oli endal, enne härraga kokku kolimist, ka kass. Aga kokkuleppel vanematega sai minu lemmikust nende kiisu. Vahepeal oli neil kasse koguni kolm, kahjuks üks suri ära.”

Nagu paljud teised vabatahtlikud, käib Jaanika päästetud kasse hooldamas oma vabast ajast, viib neid loomakliinikusse, otsib hoiukodusid, kes mõne ajutiselt enda juurde võtaks.

Päästetud kassid elavad Kassiabi ahiküttega majas, mis asub ühel vaiksel Tallinna tänaval. Seal ongi tänavalt päästetud loomad kosumas, inimeste ja teiste kassidega harjumas. Selles hoiukodus on seitse tuba. Igas toas kümmekond eri saatusega ja uut kodu ootavat kassi. Nad pole pärit pelgalt pealinna tänavatelt, neid on siia sattunud kõikjalt Eestist. Vabatahtlikud käivad vahetustega ja tegelevad nendega iga päev ning hoolitsevad tubade puhtuse eest. Iga kord, enne ühest toast teise minekut, desinfitseerib Jaanika nii oma käed kui jalad. Sedasama peavad tegema ka kõik maja külalised või kasse valima tulnud heasoovijad.

Haigestunud kassi ravimine on kallis. Kõik maja ja kasside ülalpidamiskulud püütakse katta annetustest. Muid jooksvaid väljaminekuid klapivad vabatahtlikud omavahel, näiteks nagu kasside transport või kliinikusse viimine. “Minu elukaaslane korraldas näiteks oma sünnipäeva meie heategevusüritusena. Selle raames kingib ta nüüd meie majale suitsuandurid, mis annavad häire kohe päästeametile edasi, sest me ei pruugi iga tund kohal olla.”

Jaanika räägib, et tema elukaaslane on end kunagi rohkem koerainimeseks pidanud. Seda arvas mees seni, kuni räsitud vurrudega olevuse, satikatega ülekülvatud ja haige, tänavalt üles korjas ning terveks ravida laskis. See on vabatahtlike elus üsna tavaline, et remonti tehes, ronimis- ja kraapimispuude ehitamises ning paigaldamises saab loota vaid endale, oma sõpradele ja elukaaslastele. Nii on ka Jaanika oma lähedastelt alati abi saanud.

Hoiukodu karvased kliendid

Milline on olnud kodutute kasside varasem elu, seda paljude loomade puhul ei teata. Küll on teada aga see, kust kiisud on päästetud. Paljud jõuavad nendeni tänavalt kassitädide juurest, kes on andunud päästjad ning toidavad väga räbalas seisundis loomi. Koduta jäävad sageli ka need , kelle peremehe või perenaise pikk elutee manalasse jõudnud, aga lahkunu sugulased ei taha endale kassi.

Kassiabi hoiukodus leidub ka loomakliiniku patsiente, keda on veterinaari juurde viidud surmasüsti saama. Õnneks ei ole loomaarstid südametud.

“On ette tulnud ka imelikke juhtumeid. Näiteks on meie juures Emma, kes oli takunööriga seotud rongijaama trepi käsipuu külge ning toidukott oli tema kõrvale pandud,” meenutab Jaanika. “Emma on tohutult armas ja toreda iseloomuga kassike. Kui ma tuppa astun, hüppab ta kohe õlale, et olla inimesele lähedal.”

On ka kasse, kes hoiukodus teistega ei seltsi. Neid on majutatud vastutulelike inimeste kodudesse. Muidu peaks nad teiste omasuguste hüljatute seas elama vaid puuris. Ajutises kodus elavad nad seni, kuni ilmub välja see kõige õigem inimene. Vajadusel aitab Kassiabi heatahtlikke peresid kassiliiva ja toiduga. “Suur on rõõm, kui abistajad saavad ise hakkama, aga seegi on hea, kui nad oma kodu pakuvad. Paljud kassid lihtsalt ei seltsi teiste loomadega, lähevad hoiukodus teistega kaklema. Inimestega saavad aga hästi läbi. Nende jaoks ongi vaja hoiukodu.

Hästi toredaks on kujunenud meil koostöö Helmehaldja kauplusega,” märgib Jaanika.

Kassid oskavad tänulikud olla

Vabatahtlikuna tööd tehes on Jaanika seesugust inimeste headust eriti kõrgelt hindama hakanud. Kasse abistades on ta palju kohanud kalke ja kasse vihkavaid või kummalise suhtumisega inimesi. “On neid, kes vihaselt riidlevad, et milleks päästa kodutuid loomi, või pahandavad, kui tohterdame väga haigeid või viga saanuid. Milleks ravida, parem kohe surmasüst teha, leiavad nad.”

Nii polegi ime, et mõni säravate silmadega uut kodu ootav kass ei usalda inimesi. Õnneks leidub neid, kes on nõus võtma enda koju just selle kõige haigema või kõige õnnetuma saatusega looma, et pakkuda talle viimaks ometi mõnusat ja turvalist elu.

Hoiukodus on praegu paar sellist kassi, keda valdab võõraste inimeste saabudes kabuhirm. Selline sobib inimesele, kes armastab kasse ning kes on järjekindel. “Need metsikumad vajavad aega, et taastuks usaldus ja usk inimeste headusesse,” märgib Jaanika.

Sageli on kiisud pärast keskkonnavahetust šokis ega tule uues kodus tükk aega voodi alt välja. “Siis on vaja toit ja liivakast lähemale viia ja oodata. Ükski kass ei ole veel voodi alla jäänud!” julgustab Jaanika.

Paljud loomasõbrad ei julge väljakujunenud iseloomuga kassi koju võtta. Jaanika soovitab sageli eelistada just täiskasvanud looma kassipojale.

“Need kassid, kes viimaks kodu saavad, näitavad oma tänulikkust välja, käituvad väga hästi ja hoiavad pererahvast. Ma olen seda nii oma sõprade kui ka tuttavate juures näinud.”
Kõige enam nõutud kassid varjupaikades

Edetabeli tipus on tõutunnustega, pikakarvalised, kolmevärvilised ning punast värvi kiisud. Nimekirja lõpetavad musta-valgekirjud ja triibulise kasukaga karvapallid.


Helmehaldja esimene prints Vasja

Vasja on kuues kass, kes käsitöösõprade kaupluses Helmehaldjas oma karismaati­l­ise ja mängulise olemusega nii müüjatele kui poe külalistele mõnusat seltskonda pakub. Kassipoiss on poes vaid ajutiselt, ootamas oma sõpra, kes ta päris koju viib.

Aasta tagasi otsustati Helmehaldja poekeses pooleldi naljaga olla toeks kasse abistavale MTÜ-le ning pakkuda peavarju kiisudele, kes on inimestega sõbralikud, aga ei saa läbi oma karvaste suguvendade ja -õdedega. “Mõtlesime, et proovime alguses ühe kassiga ja siis vaatame, kuidas läheb,” meenutab idee algatanud Meeri-Mall Aul. “Kuna mul endal pole kunagi kasse olnud, siis alustasime emase kiisuga. Ausalt öeldes ma kartsin, et ehk kassipoisid võivad olla üleannetud.”

Nii sai kauplusest hoiukodu armsale kassipreilile Gerdale, tõsi, seda vaid kolmeks päevaks. Kassike leidis kohe endale armastava pere, kes ta koju viis. “Võtsime seejärel järgmise kassidaami, ja siis järgmise, ja veel ja sügisel veel ühe… Kõik leidsid kodu,” räägib Meeri-Mall. Neiu usub, et nende kauplus meeldib kassidele päris hästi. Kasside hoiukodus elaks teistega mitte seltsiv loomake puuris, aga nende äris on armsa nurrmootori käsutuses kauplus, kontor ja ladu. “Kiisu saab suhelda klientidega, või kui ta väsib, saab tõmbuda tagasi ja varjuda.”

Umbes aastane Vasja on esimene isane kass nende toimekas peres. Meeri-Mall ütleb, et kõik tema eelarvamused isase kassi ees on nüüd seljatatud. “Ta on meie senistest kassidest kõige sõbralikum ja kõige ronimishimulisem. Ta on tõeline mees – kui midagi tahab, siis ta teeb mõtte kohe teoks. Samas on Vasja tõeliselt suur kaisumõmmi! Preilid olid meil märksa pirtsakamad.”

Meeri-Mall on kõikide oma hoolealuste kohta avalikku päevikut pidanud. Huvilised leiavad kaupluse kassi kohta kord nädalas uue jutukese aadressilt www.facebook.com/helmehaldjas/.

Need, kellele kassid meeldivad, aga neid omada ei saa, leiavad sealt muhedat lugemist poekasside elu kohta. Kellele aga Helmehaldja nurruja meeldima hakkab, neil tasub kauplusest läbi astuda ja kiisuga lähemalt tutvust teha. “Siiani on meie kogemus hoiukoduna pakkunud vaid rahuldust ja häid emotsioone. See on heategu, millest võidavad kõik!” kinnitab Meeri-Mall Aul.


Hoiukodust ei saa kassi uisapäisa

Vaatamata sellele, et hoiukodu täieneb uute kassidega pidevalt,

ei loovutata ühtegi hingekest lihtsalt ja kergekäeliselt.

Teadlikuna sellest, kui julmad, tujukad ja ükskõiksed võivad inimesed olla, on MTÜ Kassiabi vabatahtlikud kassidele kodu pakkuda soovivate inimeste suhtes üsna nõudlikud. Selleks et mitte pettuda, kui pildi alusel valitud kassi kohe samal päeval endale koju viia ei saa, tasub teada, et esitatakse küsimusi. Kui keegi soovib terveks ravitud, kiibiga, steriliseeritud ja vaktsineeritud kassi, tasub nendele vastata. Vabatahtlikud, kes tunnevad oma hoolelauseid, oskavad niiviisi soovitada kõige paremini teile sobivat lemmiklooma. Samuti tuleb enne mõelda, kas soovitakse rahulikku või aktiivset ja mänguhimulist, tubast või õues käivat kassikest. Kindlasti peab tulevane kassiomanik olema nõus loomaga aastas korra käima loomakliinikus, et lemmik saaks vaktsineeritud. “Paljud ei tee seda, mõtlevad, et neil on ju tubased kassid. Samas võivad nad oma välisjalanõudega viia elamisse raskete haiguste pisikuid, ja siis on häda käes,” hoiatab Jaanika.

Need, kes ei soovi või ei saa kassi võtta, saavad toetada annetusega, tehes ülekande Kassiabi MTÜ arvele EE902200221030561288.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena