Kõltsu mõis - muinasjutuvilla mändide all
Lahepere lahe ääres rannamändide all seisab võluv puitpitsiline häärber – Kõltsu mõis. Omanike hoole ja oma ala meistrite pühendumisega restaureeritud villa avab lahkelt uksed kõigile, kes oskavad tehtut hinnata ja väärtustada.
Laulasmaa ja Kloogaranna vahelisel teelõigul hakkab merepoolses teeservas silma võluv puitpitsiline häärber hooldatud metsapargis. Kes mäletab paika varasemast ajast, sellele meenub hoopis teistsugune pilt – pioneerilaagri atribuutika, inetu piirdeaed, veidi räämas ümbrus ja magalabarakid, mis ümbritsesid justkui võõrast keskkonnast pärit puitvillat, laskmata selle ilul mõjule pääseda.
Õnneks on need ajad lõplikult möödas. Möödas on ka ajad, mil päevavarjude alla peitunud paruniprouad kalessides oma suvemõisatesse sõitsid… Kuid nii nagu õhatakse muidu igati asjalikus Baltikumi aadressiraamatus 1913. aastal Kõltsust kirjutades, võiks öelda praegugi: „Üks haruldaselt kena ja kaunilt haljastatud elupaik.“ Kulus sajandi jagu aega, et üks pärl Eestimaal taas särada saaks.
Suvemõisast võluvaks villaks
Kõltsu eraldati Põllküla mõisast 1806. aastal, mil see müüdi poolmõisana Otto von Uexküllile, kellele kuulusid aja jooksul ka Illuste, Paatsalu, Nehatu (Läänemaa), Valgu ja Vana-Vigala mõisad.
Põlisest Uexküllide suguvõsast pärit parunihärra leidis endale 40 aastat noorema kaasa Benedicte Saksamaa aadliperest ja tõi ta Eestisse. Kui Otto von Uexküll 1891. aastal Roomas suri, otsustas 31aastane lesk, et ehitab endale elamiseks välja Kõltsu – oma lemmik-suvituskoha, mis kandis aastast 1840 härraste pandud saksakeelset nimetust Lainemõis (Wellenhof). See, et aadlipered oma maa- või linnamõisatest suvekuudeks mere äärde suvitama sõitsid, oli XVIII–XIX sajandil juba üpris levinud ja suvevillades kees elav seltsielu.
Nii olid suvemõisad näiteks Palmse Pahlenitel Võsul, Aaspere Dellingshausenitel Käsmus, Tallinna linnapeal parun Maydellil ja Mohrenschildtidel Kõltsu lähistel Lahepere lahe ääres ning paljudel teistel mujalgi. Tänu Paldiskisse viivale raudteele oli Kõltsu juba ka suhteliselt hästi ligipääsetav paik.
Suurt majandusettevõtet Kõltsu poolmõis endast ei kujutanud, maad oli vähe ja seegi mändidealune liivapinnas. Küll aga kuulusid mõisa juurde ait, tall-tõllakuur ja teenijatemaja. Paruniproua Benedicte villa, ehitatud toona moekas Šveitsi stiilis, valmis 1891. aastal. Tänu oma õhulistele puitpitsidele, vitraažidega klaasverandadele ning võluvale liigendatusele mõjub aadlidaamile aastaringseks elamiseks mõeldud häärber, mille arhitekt pole teada, kerge ning naiselikuna.
Perenaise kujundatud ümbrus
Mõisa ümbrusest ja õhustikust annab aimu Eestimaa Aianduse Seltsi inspektori Friedrich Winkleri 1898. aastal kirjapandu: „Klooga jaamast võib jõuda üsna lühikese ajaga Kõltsu mõisa, paruniproua Benedicte von Uexkülli residentsi. Kogu selle suvelossi ümbrus on perenaise enda kujundatud. Vaevalt too, kes seda mõisat näiteks 12–15 aasta eest nägi, seda ära tunnekski. Arhitektuuriliselt ilmekas ehitis on ümbritsetud kõigist külgedest hästi hoolitsetud lillepeenardega. Et tööle on võetud asjatundlik aednik, on kõik lillerühmad parimas korras. Üks minu projekteeritud osaliselt köetav suurem kasvumaja võimaldab toota selleks vajalikku taim-materjali...“ Kuna Uexküllidel lapsi ei olnud, otsustasid sugulased valduse pärast Benedicte surma 1908. aastal müüki panna. Ostjaks osutus samas lähedal suvitanud Walter von Mohrenschildt, kelle suguvõsa kätte jäi mõis kuni Teise maailmasõjani.
Aiakontserdid päikeseloojangul
Kuigi eravalduses, ei ole praegune Kõltsu mõis headele külastajatele sugugi suletud. Seda rõhutab ka mõisa elu korraldav Pille Lukin-Kangur, kes meid uue “valitsejamaja” ees vastu võtab. Uus on see hoone küll, kuid sobitub ansamblisse sedavõrd hästi, et võiks arvata, nagu oleks maja siin alati seisnud. “Tegu on vajaliku abihoonega ja eks me seetõttu seda valitsejamajaks nimetamegi,” ütleb Pille ja tutvustab kohe ka “mõisavalitseja” Tõnis Milli, tänu kellele on park alati hooldatud, muru pügatud, hein niidetud ja üldse kogu valdus korras. Koos härrastemaja renoveerimisega võeti ette ka territooriumi korrastamine. Eelkõige lammutati pioneerilaagriaegsed ehitised ja renoveeriti ainus hoone, mis lisaks härrastemajale säilinud – kunagine väike tall-tõllakuur värava kõrval.
Maastikuarhitektid-ajakujundajad Ülle Grišakov ja Triin Järve andsid praeguse Kõltsu mõisa maadele, mis ulatuvad maanteest mereni, naaberkrundid kummalgi pool silmside kaugusel, ühtaegu hubase ja loodusesse sulanduva, samas ometi häärberile kohase elegantse ilme. Väärika piirdeaia tegi EKA õppejõud, kunstsepp Heigo Jelle. Villa ette, sobivalt säilitatud kõrghaljastuse alla jäävad meeldivalt kujundatud muruplatsid ja teerajad, villa tagumiselt verandalt võib aga astuda veesilmaga terrassile, kus lauad-toolid lausa ootavad naudisklejaid.
Panustatakse kvaliteedile
Aiamiljöö läheb sujuvalt üle metsapargiks, kus hooldatud teerajad viivad üle kergete kaarsildade ning ümber väikese saarekestega järvesilma, mis pealegi täiesti looduslik, mereranda. Koguni väike laululava on pargis olemas – klaasseintega, et päikeseloojang mere kohal kontserdikuulajaile näha oleks...
“Augustikuised aiakontserdid on saanud meil juba traditsiooniks, sel aastal toimusid need juba kolmandat korda,” tõdeb Pille Lukin-Kangur ja lisab, et rahvarohkeimal kontserdil oli koguni 700 inimest.
“Massid ja suurüritused ei ole küll mingilgi moel meie eesmärk. Seetõttu pole me tahtnud ka jaaniõhtuid korraldada,” nendib Pille, tunnistades, et nii esinejad kui ka üritused valitakse lähtuvalt sellest, mis mõisa “pererahvale” endale meeldib.
Klassikaline muusika ja džäss tunduvad küll kindlalt valikute hulka kuuluvat. Läinud suvel mõisaaias etendatud Mati Undi lavastus “Helene, Marion ja Felix” oli samuti publikumenukas, julgustades korraldajaid edaspidigi mõisamiljöösse sobivaid teatritükke kutsuma.
Kõltsul panustatakse pigem kvaliteedile ja sellele viitavad ka talvised kontsert-õhtusöögid, kus külastajad saavad lisaks heale muusikale nautida ka häid roogi ja veine ning maitsta kaminavalgel konjakit.
Taastati originaalilähedaselt
Häärberit renoveerima asudes otsustati taastada see võimalikult algsel kujul kui ühe perekonna elamu. Sellest põhimõttest lähtusid ka arhitekt Jüri Irik ning sisekujundajad Kaire Kemp-Tišler ning Ea Andla. Kuigi maja välisfassaadilauad on veel omaaegsed, on värvitoon uus. See sai valitud algsele lähedane, ehk vaid veidi soojem. Uus on ka kivikatus. See-eest on aga autentsed umbes pooled maja sise- ja välisustest.
Ka kaunite puitkaartega aknad kuuluvad õnneks selle vähese hulka, mis säilinud ning restaureeritud. Isegi akende kremoonid õnnestus tellida ühe originaali järgi. Kuna omaaegsest mööblist ega muust sisustusest polnud midagi alles, tuli sisekujundajail leida ajastu ja miljööga sobivad lahendused ise, seda ka ruumide otstarbe osas, mida dikteerib suuresti villa põhiplaan.
Esmalt tuli aga maja puhastada linoleumist, mistrast ja seinu katvast tapeedist.
Lisaks mööblile paeluvad pilku hästi valitud kardinad, säravad lühtrid, tagasihoidlikud vaibad ning muidugi uhked kahhelahjud-kaminad, kuigi originaalid on neist vaid kaks. Kogu hoones oleva vana mööbli on suurepäraselt ennistanud restauraatorid Jaanus Pihelgas ja Rein Nettan.
Kabinetist, mida ilmestab uhke, kuid uus kahhelahi, jõuame läbi kenade kappidega garderoobi heledas toonis nurgasalongi. Salongi ehteks olev valge käsitöökamin on valmistatud Eestis. Vaated akendest on imelised, igaüks kui omaette loodusmaal. Ja nii kogu villas.
Õhuliselt valgusküllane
Suures saalis langeb pilk vahvale toolireale ning kummuti kohal olevale maalile. Kunstnik Märt Bormeistri õlimaal „Vääna jõgi“ aastast 1958 leidis väärika koha villa seinal just seetõttu, et kujutatud on lähikonna loodust. Pille Lukin-Kangur juhib tähelepanu saali parkettpõrandat kaunistavale tuuleroosile. Seegi olevat originaalitruu, kuigi koopia. Põhjus lihtne – vana tuuleroos oli lihtsalt sedavõrd kulunud ja läbi mädanenud, et seda ei saanud enam kasutada. Küll on aga ehtsad põranda parketilauad ja saali ning sellega ühendatud suurt söögituba ehtivad kaunid kahhelkaminad, mis imekombel laagriaja üle elasid ning on siiani töökorras.
Enne söögisaali astumist jääb pilk taas võluvatele puitraamistusega akendele ja elegantsele vitraažile, mis kaunistab saali ning suure söögitoa vahelist lükandust. Nii see kui ka imelised verandavitraažid on klaasikunstnik Valev Seina looming. Suures söögisaalis viitab Pille tumedamas toonis põnevale puittahvellaele, mis on samuti üks väärtuslik säilinud element villas. Ringkäigu põhikorrusel lõpetame valgusküllasel verandal. Suvel võib siit astuda, veinipokaal käes, terrassile, istuda pargipingile või kohvilaua äärde, jalutada mereranda.
Avatud kõigile, kes oskavad hoolida
Härrastemaja teisele korrusele, kuhu jäävad mõned hubased ja kenasti sisustatud magamistoad koos kahheldatud vannitubadega, viib puidust keerdtrepp. Majutusteenust Kõltsu siiski ei paku. Vaatega mere suunas paikneb hubane salong, siin-seal mõned istumisnurgad ja väike trepikäänak, mis viib tillukesse mõtluskambrisse. Just nii seda, vahepeal suletud olnud trepikese taga asuvat toakest nimetataksegi.
Allkorrusel tagasi, heidame pilgu keldrisse, mis praegu kasutusel majapidamisruumina. Eriti kulub ruum ära siis, kui mõisas mõni konverents, või vastuvõtt, mil toitlustus- ja koristusteenus appi tellitud.
„Väga arvuka osavõtjaskonnaga sündmusi meil korraldada ei saa, sest garderoob mahutab kuni 80 külalise ülerõivad ja seminarilaudade taha mahub lahedalt ära kuni 30 inimest. Ja eks saalid-salongid sobivadki pigem väiksemale seltskonnale, nii et kõigile ikka õhku ja ruumi jätkuks,“ nendib mõisas ürituste korraldamisega tegelev Pille Lukin-Kangur ning lisab: „Aga avatud oleme küll kõigile. Kõigile neile, kes oskavad hoolida ja hinnata ning väärtustada seda, mis südamega tehtud ja hoitud.“
