Stiilne saarepuust pink, mis on ka panipaik
Pink on kõvade jalgadega iste, mis enamasti mahutab mitut istujat. Samas võivad pingil olla ka selja- ja käetoed ning seda võib kasutada lausa panipaigana.
Selle pingi valmistas Olustvere TMMK rahvusliku puutöö eriala lõpetanu Mall Taimre juhendaja Meelis Kihulase käe all.
Kuna Eesti aladel ei olnud seljatoega puidust pingid väga populaarsed, otsustas Mall Taimre teha pingi oma disaini järgi. Kindel oli see, et seljatoeks ja käetugedeks tahtis ta kasutada poomkant-materjali, sest kõverad vormid ja maalähedus on teda alati võlunud.
Puidu valikul pidas Mall oluliseks, et see oleks kohalikku päritolu, seetõttu ongi materjal pärit tema enda külast: “Ka vanasti tegid puusepad oma töid enamasti just sellest materjalist, mis oli kodu lähedalt kättesaadav. Tööriistade valikul tahtsin kasutada võimalikult palju elektrilisi käsitööriistu, et arendada ka nende kasutamise oskust. Saare puidu valisin tema kauni mustri ning samuti ka tugevuse pärast.”
Sekeldused saarepuuga
Pingiks vajalik kantmaterjal oli olemas, juba viis aastat kuivanud, kuid seljatoe jaoks laua leidmine oli keeruline, sest tänapäeval keegi eriti poomkant-materjali saagida ei taha.
Pinki disainima asudes lähtus Mall oma vajadustest. Peres kasvab kolm last, kelle mütsid, kindad ja sallid tuleb väikesesse esikusse kuidagi ära mahutada, seetõttu pidi ka pingi alla tulev kast olema kolme kambriga. Samuti on ruumis, kuhu pink läheb, väike aken. Niisiis tuli pingi seljatugi teha ühest otsast kõrgem ja teisest madalam.
Sellel, et pingi materjaliks sai saarepuu, oli mitu põhjust. Enne Olustverre õppima asumist oli Mallel ühe saarega palju sekeldamist.
Nimelt kasvas nende talu keldri juures suur saarepuu. Puu juured lükkasid laiali maakivikeldri konstruktsiooni ning lisaks kõigele murdus suvise tormiga ära üks suur oks, mis alla kukkudes oleks autole peaaegu peale kukkunud. Perekond otsustas puust vabaneda. Kuna see asub kolme maja vahel, kutsuti kohale arboristid. Puu võeti maha ning alles jäi suhteliselt kõrge jalg, aga sinna hakkas kiiresti tekkima uusi võrseid. Malle abikaasa otsustas visast puust omal kombel jagu saada, kallates puu mädanenud südamikku soola ja vana mootoriõli. Võrseid aga ilmus ikka juurde.
“Pärast juhtumit koduse saarepuuga hakkas minu kätte sattuma järjest rohkem töid, mis saarepuuga seotud. Koolis tõmbasime loosi, kus igaühe ülesandeks oli kirjutada lugu puust. Loosi tahtel sain mina teemaks saarepuu. Oma esimesed lusikad voolisin saarest. Seejärel paigaldasime koju täisparkettpõranda – loomulikult saarest,” räägib Mall. Tema kodukülas võeti tee äärest puid maha ning talle kui puutööhuvilisele pakuti vahvat auguga tükki, millest ta voolis kraanikausi.
“Kui lõputööks materjali otsisin, ei tekkinud enam küsimust – loomulikult saar,” naerab Mall.
Laiust mõõda lauaga
Pärast visandi valmimist soovitas töö juhendaja tal toolide ja laudade abil mõõtes pingi kõrgused ja laiused paika panna. “See osutus väga heaks lahenduseks, kuna sain reaalselt proovida, kui kõrge peaks olema istumiskõrgus, kui kõrgel peaksid olema käetoed, seljatugi ning kui lai istumisalus. Pidasin oluliseks nii mugavust kui väljanägemist,” räägib ta töö algusest.
Pingi otsustas ta kaunistada lõiketehnikas, seda vaatamata oma juhendaja tungivale soovitusele kasutada põletustehnikat. Põletustehnikat oli Mall esemete kaunistamisel ohtralt kasutanud, lõiketehnikat aga mitte nii palju, seetõttu sooviski ta seda proovida.
Nüüd, kui töö on tehtud, saab ta oma juhendaja soovitusest aru – lõiketehnika oli saare kõva puidu ning Malle kavandatud lõigete mahu juures raskeim võimalik kaunistusviis. Ainuüksi nelja posti kõigi nelja külje kaunistamiseks mõeldud mustrit tuli teha peaaegu 14 meetrit.
Mall peab väga oluliseks rahvapärandeid ning uskumusi, seetõttu on tal ka hea meel, et saarepuu kohta neid piisavalt leidub. Need aitavad paremini mõista puitu, millega meister töötab. “Saadud kogemus on mulle tulevikus väga kasulik traditsiooniliste puutöötehnikate kasutamise täiustamises ja uute esemete valmistamise juures,” on ta pärast suurt tööd õnnelik.
