Ajatamine ja taaskasvatus toovad vitamiinid talvel lauale

Värske maitseroheline toob talvisel ajal toidulauale juurde nii vitamiine kui ka lisab värvi ning sära.

Kõikvõimalikke ürte soovitatakse kasutada pigem rohkemas koguses kui vaid esteetilistel eesmärkidel.

Rohelised maitsetaimed muudavad toidu tervislikumaks, kuna sisaldavad palju elutähtsaid vitamiine ning mineraalaineid. Kuid mitte ainult – tippkokad rõhutavad tihti ka fakti, mille kohaselt tuleb värskete ürtidega heldelt maitsestatud toidule lisada vähem soola. Samuti vähendab näiteks korralik peotäis riisirooga segatud rohelist sibulat-tilli-peterselli ka selle kalorisisaldust ja aitab seeläbi kaasa hea füüsilise vormi hoidmisele.

Toidupoodides on saadaval suurepärane valik igasugust maitserohelist, võrseid ja isegi idandeid, aga kas teadsite, kui mugav ning lihtne on kõike nimetatut ka ise oma kodus kasvatada?

Sibulapealsed

Sibulate ajatamisega saab hakkama igaüks, kel vaid väheke tahtmist on.

Ajatamiseks kasutage terveid sibulaid, kuid hästi sobivad ka juba kasvu alustanud sibulad, mis nagunii tuleks säilitussibulate hulgast välja sorteerida. Kui mulda pole käepärast, õnnestub ajatamine ka veeklaasis, kuid sel juhul jälgige, et sibulakand ei ulatuks vette. Vastasel korral on mädanikud kerged tulema.

Sibulate ajatamiseks sobib nii aianduspoes saada olev spetsiaalne külvi- ja pikeerimismuld, ürdimuld, õuest toodud peenramaamuld või ka kasvuhoone kasvusubstraat. Istutage väljavalitud sibulad lillepotti või pange vee-
klaasi kohale ja asetage aknalauale. Piisavas koguses rohelisi pealseid saab juba paari nädala möödudes. Pidevat saaki saab kuni kevadeni, kui igal nädalal uus ports sibulaid kasvama panna.

Hernevõrsed

Võrsed on hea alternatiiv rohelisele salatile või suurepärane lisa selle sisse. Kõige lihtsama ja kiirema tulemuse annavad hernevõrsed ja salatkress. Võrsed on üldiselt õrna maitsega ning olenevalt taimest isegi magusad – seetõttu on lapsigi lihtne neid sööma meelitada.

Võrsed sobivad hästi ka soojadesse toitudesse, kuid siis tuleks neid lisada juba tulelt võetud kuumale toidule. Sellisel juhul säilitavad nad endiselt suure osa oma kasulikkusest, mille küpsetamine kergesti hävitab.

Hernevõrseid saab kasvatada tavalises lillepotis ja aiamullas. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole herneid enne mulda pistmist vaja leotada. Piisab, kui anumas on 4–5 sentimeetrit märjaks kastetud mulda. Terad tuleb laduda väikese vahega üksteise kõrvale ja neid ei pea mullaga katma, kuid võib. Idanemise ajal tuleb külvi hoida kaetult pimedas ja soojas kohas. Keeruliseks võib osutuda vaid külvi parajalt niiske hoidmine – muld ei tohiks olla liiga kuiv ega ka vettinud.

Juba umbes poole nädala möödudes peaks esimesed rohelised võrsed nina mullast välja pistma. Siis tuleb külv viia valguse kätte. Hernevõrsed on kõige maitsvamad, kui nad on 5–7 cm pikad, ei ole veel tumeroheliseks värvunud ega puiseks muutunud.

Seller

Üllatav võib tunduda, et ajatamiseks sobivad ka sellerid. Eriti lihtsaks muudab ajatamise see, et nii juur- kui varssellerit on saada ka toidupoodides, juhul kui endal pole olnud mahti neid kodus kasvatada.

Juurselleri puhul on parem kasvama panna väiksemad sellerijuured – kui tavalises poes juhtub ainult väga suuri olema, on mõistlik vaadata mahepoodi ning sealt paar väiksemat juurvilja ajatamise tarbeks koju tuua.

Väärtuslike ainete sisalduse poolest ületab seller paljusid köögivilju. Eriti palju mineraalaineid – K, Ca, Na, Mg, P ja Fe – sisaldavad selleri lehed. Rohkelt on neis ka C-vitamiini (lehtedes kuni 120 mg/100 g), karotiini, vitamiine B₁, B₂ ja PP. Omapärase lõhna ning maitse annavad eeterlikud õlid, mida leidub taime kõigis osades.

Selleri kalorsus on väga väike, tema söömine kulutab rohkem energiat, kui juurde annab. See vahe on siiski pisike ja kedagi kohe saledaks ei tee, kuid kasulik on sellegipoolest.

Potti istutatud juursellerit tuleb kohelda kui tavapärast toataime, maitsvaid pealseid hakkab juurvili andma umbes nelja nädala möödudes.

Porrulauk

Lisaks tavapärasele sibulale on aknalaual kesk sügavat talve võimalik kasvatada ka porrulauku. Kuna kõnealune taim kasvab ka peenras ülimalt kaua, on igati asjalik mõte proovida seda taime kasutamisest järele jäänud juurekontsust uuesti kasvatada.

Selleks tuleks paari sentimeetri pikkuse varreosaga juured mulda istutada – kusjuures nad ei vaja väga palju ruumi. Ühte keskmisesse lillepotti võib neid panna paarisentimeetriste vahedega nii palju, kui parasjagu mahub.

Porru kasvatamiseks on sobiv tavaline toasoe aknalaud, piisava kastmise korral hakkavad uued lehed märgatavalt kasvama juba paari päeva möödudes. Et ka potis kasvav porru kasvataks talle harjumuspärast välimust, võib teda esialgu püüda pisut üles mullata, hiljem võib varre ümber toeks panna näiteks papptoru.

Rohkem saab sellest väga põnevast teemast lugeda ja pilte vaadata SIIT ja SIIT.