Füüsal ei ole vaid sooja maa taim
Aianduspoes füüsali seemneid vaadates tekib segadus – miks neid nii palju on? Taime seemneid on saadaval eri nimedega, mis annavad vihjeid tema maitse kohta, samuti on selliseid, kuhu peale on kirjutatud, et tegu on dekoratiivtaimega.
Eesti tingimustes saab kasvatada nelja füüsali perekonna liiki. Harilikku füüsalit kasvatatakse laialdaselt aedades ilutaimena. Maasik- või ananassfüüsal, peruu füüsal, florida füüsal ja mehhiko füüsal kannavad maitsvaid vilju.
Kes on kes füüsalite hulgas?
Üldtuntud maasikfüüsal (Physalis pubescens L.) on üheaastane taim, mis pärineb Mehhikost ja USA lõunaosast, kuid kasvab ka Peruus ja Venetsueelas. Taim on madalakasvuline, kompaktne ja karvadega kaetud.
Tema vili on pisike, väga magus ja lõhn meenutab metsmaasikat või ananassi – sealt ka seemnepakkidel leiduv nimi.
Maasikfüüsalit saab ka meil kasvatada avamaal, kuid seemned tuleb kindlasti juba märtsis ettekasvatamiseks külvata. Vastasel juhul ei pruugi saak valmida.
Seemnepakkidelt võib leida ka nimetust peruu füüsal (Physalis peruana). See liik pärineb Brasiiliast ja juba alates XVIII saj kasvatatakse teda ka Euroopas.
Taim on oma kodukohas mitmeaastane, 1,5–2 m kõrge laiuv haruline põõsas, mille välimus on veidi karvane. Viljad sisaldavad palju vitamiine, mikroelemente, pektiini, maitse on õrnem ja meeldivam kui teistel liikidel, lõhn meenutab maasikat, ananassi või teisi puuvilju.
Meil on vähem tuntud florida füüsal (Physalis floridana L.), mis pärineb Kesk- ja Põhja-Ameerikast.
Tema viljad kipuvad olema pigem väga väikesed, ent on mahlased ja magusad, ilma happeta. Maitseomadustelt on nad siiski sarnased teiste eelmainitud füüsali-
tega.
Kui teisi liike on müügil pea igal seemnestendil, siis florida füüsali seemneid on meie poodides küllaltki keeruline leida, kuid neid on võimalik soovi korral tellida internetipoodidest. Meil saab teda kasvatada siiski vaid kasvuhoones, kuid hea maitse tasub kindlasti vaeva.
Eelmistest veidi erinevaks võiks pidada mehhiko füüsalit, mida ka mehhiko tomatiks või tomatilloks hüütakse. Tema vili meenutab välimuselt rohelist või lillakat kirsstomatit ning on kaetud samuti roheka “paberist laternaga”. Mehhiko füüsali vilju ei sööda toorelt, neid kasutatakse pigem konserveerimiseks või toitude valmistamisel. Ta on väga viljakas taim – ühel mehhiko füüsali taimel võib heade kasvutingimuste korral areneda kuni 200 vilja.
Füüsalite kasvatamises pole iseenesest midagi keerulist, kusjuures tasub teada, et nad kasvavad paremini pigem lahjemas mullas. Rikkalikult väetatud või väga huumusrikkas kasvukohas on taimed küll kaunid ja lopsakad, kuid head saaki neilt oodata ei ole.
Kasvatamine on jõukohane
Füüsalid kuuluvad maavitsaliste sugukonda nagu tomat ja kartulgi, ka nende kasvatamine sarnaneb pisut tomati omaga. Noortaimed kasvatatakse tubastes tingimustes ette umbes 60 päeva vanuseks. Füüsalite seemned kaetakse külvamise ajal õhukese mullakihiga, jälgitakse, et muld oleks pidevalt piisavalt niiske. Noored taimed pikeeritakse eraldi pottidesse ja neid väetatakse sarnaselt tomatiistikutega orgaanilise kastmisväetisega. Noortaimede kasvatamiseks on vaja piisavalt valgust, muidu venivad nad välja ja muutuvad vibalikuks. Füüsalitaime kasvuks sobivaim temperatuur on 18–25°.
Noortaimed istutatakse kasvukohale välja või kasvuhoonesse pärast öökülmaohu möödumist. Kusjuures arvestada tuleb kindlasti seemnepakil antud istutuskaugusi. Väiksemate mõõtmetega maasikfüüsali võib paigutada ka potti või rõdukasti. Mulla suhtes pole füüsal nõudlik, kuid happeline pinnas siiski sobilik ei ole.
Valminud viljad varisevad kergesti, ning see on üks märguandeid, et on aeg saak koristada. Valminud vilja tunneb ära sellegi järgi, et tema ümber olev latern on avanenud.
Ka meil võivad füüsalitaimed anda järgmiseks aastaks isekülvi, kui mõni täisküps mari on mulda sattunud. Sooja ja ilusa suve puhul on isegi lootust, et viljad valmivad, kuid kindlam on siiski taimed ette kasvatada.
Allikas: Seemnemaailm.ee, Seedaholic.com
- Peruu füüsalid on tuntud ka tervisetootena ehk kuivatatud inkamarjadena. Vilju kasvatatakse Lõuna-Ameerikas aprillist augustini ning need kasvavad ja küpsevad sealse sooja päikese käes. Sügisel korjatakse värsked marjad, need kooritakse ja kuivatatakse samuti enamasti päikese käes. Töö on väga aeganõudev, mis teeb marjade hinna suhteliselt kalliks. On teada, et 500 grammi kuivatatud marjade saamiseks läheb vaja ligikaudu 2,7 kg värskeid marju.
- Kergelt hapuka varjundiga, maailmas ühtedeks maitsvamateks peetavad inkamarjad sobivad niisama näksimiseks, ent samas võib neid kasutada salatites, puuviljakokteilides, juustuvaliku kõrval, küpsetistes või lausa moosiks keedetuna.
- Inkamarjad sisaldavad rohkesti A- ja C-vitamiini ning ka olulisi B-grupi vitamiine. Ehkki marjad enamjaolt B12-vitamiine ei sisalda, on inkamarjad siinkohal erandiks. Ka proteiinitase on kõrgem kui muudes marjades-puuviljades. Vitamiinivalikule lisaks leidub inkamarjades ka fosforit, valku ja mõningal määral kaltsiumi. Flavonoidide sisaldus teeb neist loodusliku rahusti. Inkamarjad tugevdavad muu hulgas ka juukseid, hoides ära nende väljalangemist. Samuti soovitatakse inkamarju südameprobleemide korral ja diabeetikutele.
